Hooaja lõppkontsert Vanemuise kontserdimajas tekitas üleva meeleolu. Selle juures mängisid rolli mitmed tegurid, nii subjektiivsed kui ka objektiivsed. Neist nüüd mõni sõna. Kava esimeses pooles kõlas Mozarti Klaverikontsert Es-duur KV 271 (1777), soleeris Jaan Kapp. Sattusin istuma parteri esimesse ritta I viiulite ja solisti külje alla, kus mul oli võimalus eriti lähedalt tajuda noore pianisti küpset sisseelamisvõimet Mozarti päikselisse, kuid sügavasse muusikasse. Millise värskusega ilmus toonika pärast I osa kadentsi ja avanesid refräänid III osa rondos! Kui tähelepanelikult ja poeetiliselt oli mängitud aeglane osa! Kapp esitas kogu partii kergelt ja virtuoosselt, trillerite algushetk võinuks vahel olla veelgi konkreetsem. Kui välja arvata viiulirühma (mida kuulsin kõige paremini) veidi ebakindel intonatsioon päris teose algul, siis esitas Vanemuise orkester saatepartii täpselt, paindlikult ja elegantselt, seda loomulikult Mihkel Kütsoni tähelepaneliku juhtimise all.
Kontserdi teist poolt täitis inglase R. Vaughan Williamsi „Meresümfoonia” koorile, solistidele ja orkestrile (1903–1909). Kuulsin seda teost kontserdilavalt esmakordselt ja pean ütlema, et see liigutas mind. Walt Whitmani ülevaid vabavärsse (Liina Tordiku väga õnnestunud eestinduses!), mis mere ja meresõitjate kujundi ülistavad inimhinge püüdlusi lõpmatuse poole, seda siiski Jumalinimese lunastusteo kaudu, võimendasid Vaughan Williamsi hilisromantiliselt tihedad, kuid prantsuspärase harmooniaga kõlamassiivid. Laval oli palju jõudu ja energiat: kolmeses koosseisus orkester, Vanemuise ooperikoor ja Tartu Noortekoor ning võimsate häältega solistid Irina Vaštšenko Moskvast ja Atlan Karp Tartust. Lisaks kahele viimasele tõusid esile koori kõrged ja puhtad sopranid, kuid ka teised hääled olid väga tublid. Tuleb jälle tunnustada ooperikoori juhi Piret Taltsi ning noortekoori juhtide Riho ja Kadri Leppoja kõrgetasemelist tööd. Kõigega hästi toime tulnud orkestrist tunnustaksin säravat vaserühma ning kontsertmeister Kristel EerojaPõldoja kauneid viiulisoolosid. Kontserdi lõpul, pärast publiku pikka ja siiralt tänulikku aplausi, ulatas naisaltist dirigendile sülemi tulipunaseid roose. Aitäh, maestro Kütson, sind jäädakse mäletama!