Solistidest õed Anu ja Piia Komsi on häälelt niivõrd sarnased ja instrumentaalselt  meisterlikud, et juba nende kaasamine teeb teose erakordseks. Ma ei usu, et leidub maailmas võrdset paari „Wow” esitamiseks. Päris geniaalne on helilooja mõte kasutada kahte orkestri kõige madalamat instrumenti kontrafagotti ja kontrabassklarnetit koos koloratuursopranitega. Kontrabassklarnet on juba iseenesest pill, mille nägemine ajab silmad pärani ka kõikenäinud muusikutel. Teoses on veel üks  tegelane, mitšmankala (Porichthys notatus), kes häälitseb mi-noodil (looduses kasutab kalaparv seda häälitsust sidevahendina). Põhjamaade SO esitas teose pühendumusega, mis lähtus ikkagi Anu Talist, ja tulemus oli vapustav. Arvan, et isegi vapustavam, kui esitajad ootasid, vastasel juhul oleks ehk vahetatud koht Raveli „Daphnisega” ning jäetud „Wow” finaaliks nii teose kui ka hinnanguna kontserdile.  Kontserdi kava ja selle olulisust toonitas ka heeroldi kuulutusena kõlav teos Eino Tambergi sulest – lühike ja lööv ning nii ka mõjuv „Avafanfaarid”. Minu teada on selle teosega kontserti alustanud ka New Yorgi Filharmoonikud … Kava teine pool algas aga hoopis teises võtmes ja selleks oli valitud Gustav Mahleri X sümfoonia Adagio. Väga keeruline teos ja seega raske valik. Adagio kindlasti peegeldab autori eraelulist traagikat, kuid pigem tuleks otsida võtit tema kolmekordsest kodutusest ja tunnustuse vaegusest: kodutu böömlasena Austrias, austerlasena sakslaste seas ja juudina kogu maailmas. Tunnustus jõudis tema loominguni 50 aastat pärast Mahleri surma … Ma ei ole kindel, kas Anu Tali soovib noore tunnustatud naisena seda kõike mõista. Ettekanne igatahes polnud veel veenev ja kui ettekanne  pole veenev, siis on pinnast ka apsudeks, mida harilikult selles orkestris pole olemaski. Kontserdi kava osutus emotsionaalselt niivõrd mahukaks, et nende kolme teosega sai maht justkui täis. Loomulikult on see hinnang väga isiklik, kuid Raveli „Daphnise ja Chloë” laitmatult esitatud süidi nr 2 tarvis nagu ei jätkunud enam tähelepanu. Registreerisin paadunud kriitikuna vaid korraliku esituse ja mõnevõrra  lodeva dramaturgilise realisatsiooni, mis nagu kärpis niivõrd efektse ja kirgliku teose mõjukust. Kuid pole ka võimatu, et „Wow” ongi efektsem ja tänapäeval mõjuvam kui „Daphnis …”. Pole sugugi võimatu, et korduskontserdil järgmisel päeval oli kõik teisiti, igal juhul on Anu ja Kadri Tali välja teeninud massiliselt wow’sid ja jätkuvat pärituult tegemistele nii siin- kui sealpool kodutanumat.