Ülo Pikkov: Jutt, mis kordub aastast aastasse kinoliidu üldkogul, on see, et raha ei ole või on seda liiga vähe ning seetõttu ongi liidu seis ja korraldatavad üritused, nagu nad on, või puuduvad sootuks. Põhimõtteliselt on see õige, kuid tõde on ka see, et raha kipub soosima aktiivseid ja ettevõtlikke. Kinoliidul on olnud mitmeid algatusi: toimuvad iga-aastased Eesti filmi päevad, tähistatakse liidu liikmete juubeleid, aeg-ajalt linastub mõni film. Õnnestunud on kindlasti olnud dokumentalistika foorumid, mis on kokku toonud eri generatsioonide filmitegijad. Kahjuks on aga ikkagi nii, et tavaliselt kogunevad filmihuvilised mujal – kas filme vaatama või lihtsalt kohvikusse lobisema. Arthouse’i kino rolli, mida Kinomaja on üritanud saavutada, täidavad Tallinnas praegu Artis ja Sõprus, mõlemas on ka töötav kohvik, võimalik soetada DVDsid jm. Lisaks veel Katusekino ja mõned muud spontaansemad ettevõtmised. Eesti ainsat puhtalt filmitemaatikale pühendatud ajalehte La Strada annab välja erakapitalil töötav MTÜ, kes organiseerib ka kino Sõprus tegevust. Kinomaja filmiprogramm on aga ajutiselt peatatud, kohvik ei tööta ja koduleht on uuendamisel … Kinoliit kui organisatsioon ei ole üldse nähtav, ei osale üheski avalikus diskussioonis, ja see ei ole nüüd küll rahapuudusest tingitud. Võin eksida, kuid ei mäleta viimasest aastast ühtegi artiklit ajakirjandusest, kus esimees, tegevjuht või mõni juhatuse liige võtaks liidu nimel sõna kas või näiteks mängufilmi „Magnus” ärakeelamisele lahenduse leidmiseks, Tanel Toomi tuules purjetamise innustamiseks vm. Praegu käivad kultuurikoja raames diskussioonid Eesti kultuuri arengusuundade üle, ühena vähestest erialaorganisatsioonidest puudub seal kinoliidu esindatus. Ei ühtki üritust kultuuripealinna aasta raames jne, jne. Võib-olla seda kõike ongi palju tahetud, aga ka kinoliidu arengukava (või vähemalt mingit tulevikuvisiooni), millest võiks selguda kinoliidu rolli ühiskonnas ja ka filmitegijate jaoks, ei ole suudetud koostada. Kinoliit oli piisavalt marginaliseerunud juba varem, kuid viimasel ajal meenutab ta pigem salaorganisatsiooni, millest peale nimetuse avalikkus midagi ei tea.
Enn Säde: Ma pole ju vist üle kümne aasta kinoliidu liige ja sestap jääb minult küll vastus saatmata. (Endiselt puntras fotonegatiivide skannimisega: pikema detektiivitöö tulemusena leidsin veel umbes 1300 negatiivi Lennarti filmimatkadelt … Ja andsin ETVsse fototeeki oma 700 fotot/faili „Lindpriidest”. ETV fototeegis oli 2 (kaks!) fotot neljatunnisest filmist. Ja Karasjov tuleb ju Eestisse kusagil 22. juuni paiku.) Ikka ukumasinglikult meelekergust!
Helle Karis: Mina ei tea Eesti Kinoliidu saavutustest kahjuks suurt midagi. Olen osalenud üksnes Eesti filmi päevadel ja arvan, et Peter Murdmaa tegi head tööd. Kõike muud loodan arvavat teadjamad.
Peeter Simm: Oeh, ma tunnen, et see küsimustele vastamine käib mul täitsa üle jõu, kuna mul kinoliidu asjadega viimasel ajal nii vähe pistmist on olnud. Oleksin kindlasti ebakompetentne ning ülekohtune. Või vastupidi. Soovitan kindlasti küsida kelleltki seenioride hulgast.
Jaan Ruus: 1. Et ta veel hinges püsib. 2. Jätan viisakusest hinde andmata. 3. Enda selget struktureerimist.