Filmi linastumisest on tehtud huvitav üleprantsusmaaline kinosündmus. Samal ajal, kui film projitseeritakse Festivalipalee suurele ekraanile avapeole tulnud kinematograafiavippide kõikenäinud silmade ette, esilinastub „Südaöö Pariisis” korraga neljasajas Prantsusmaa kinos! Kõik seda filmi vaatavad prantsuse kinokülastajad kogevad enneolematut ühtsustunnet, nad oleksid justkui koos tolle hästi lõhnastatud muinasjutulise seltskonnaga seal kevadises Euroopa filmipealinnas. Kõik justkui filmis!
Kui me „Eesti filmi 100” aasta künnisel õndsa tänapäeva kõrval vaatame ehk varasemast terasemini ka Eesti filminduse ajaloos toimunule, siis ei saa me tähelepanuta jätta ka Eesti filmiajakirjanduse ja -kriitika ajalugu. Tekstid filmist võivad ajast aega, teatud perioodidel, isegi nii ahtas filminduses nagu Eesti oma, olla kõva sõna. Räägimegi siin põgusalt festivalikajastustest Eesti ajakirjanduses, ja muidugi mõista Cannes’i filmifestivali kajastustest. Sirp ja Vasar avaldas 1947. aasta kevadel kokkuvõtte Cannes’is lõppenud filmifestivalist. Sel korral ja 1950. aastatel ilmunud vähesed ülevaated olid NSV Liidu keskajakirjanduses ilmunu tõlked või refereeringud. 1960. aastate esimesel poolel tegi festivalikokkuvõtteid, ja paistab, et osaliselt nii sotsialismimaade filmiajakirjade kui ka raadiohäältes kuuldu põhjal Konstantin Raid. 1960. aastate teisel poolel pääses isiklikult Cannes’i Eesti Kinematografistide Liidu aktivist ning Eesti NSV filmiajaloo uurimise edendaja filmikriitik Ivar Kosenkranius, muidugi mõista avaldas tema Cannes’i ülevaated Sirp. Pärast seda, kui Sirbi ja Vasara 1975. aasta filmikriitika preemia saanud Vladimir Karasjov (hiljem Vladimir-Georg KarassevOrgusaar) 35 aastat tagasi Cannes’i festivali külastades Pariisi põgenemise järel poliitilist varjupaika palus, sai Eesti filmihuvilisele Cannes’is toimunut-nähtut tutvustada vaid Poola ja Ungari RV filmiajakirjades ilmunud kirjutiste tõlgete kaudu. Kuldses keskeas lugejad ehk mäletavad veel selliseid nimesid nagu Robert Bán, Boleslaw Michalek 1990. aastate keskpaigast saavad Cannes’i filmifestivali kajastused kohal viibinud filmiajakirjanikelt regulaarseks: Tiina Lokk, Ilmar Raag, siis ka Jaan Ruus jt. Praegu, 15. aastat hiljem, võime rahuldusega tunnistada, et nüüd on meie kinodes ja festivalidel huvilisele kättesaadavad ka selle filmipeo võitnud või seal lihtsalt tähelepanu äratanud linateosed, ei pea lihtsalt leppima leheridade veerimisega, saab ise kinos järele kaeda. Naudi kas või ise „erakordset võimalust osa saada maailma ühest vanimast ja parimast filmifestivalist” – nii ütles näitleja ja režissöör Robert De Niro, võtnud vastu kutse olla tänavus žürii esimees.
Cannes’i võistlusvaliku puhul pole mõtet ülivõrdeid üle korrata. Seal on alati olnud tipptase. Tänavu võistleb terve rida varem Kuldse Palmioksa või siis grand prix’ saanud lavastajaid, kui 19 peafavoriidi hulgas nimetada ainult Pedro Almodóvari, Lars von Trieri, Alain Cavalier’, Nuri Bilge Ceylani, Jean-Pierre ja Luc Dardenne’i, Nanni Moretti, Terrence Malicki ja Aki Kaurismäki nime. Nende kõrval on ka mõned lootustandvad noored tegijad nagu Nicolas Winding Refn Taanist või Paolo Sorrentino Itaaliast. Aastad pole muidugi vennad ja näiteks mitte igal aastal pole Itaaliast või Taanist konkursikavas kahte võistlusvõimelist filmi.
„Vaatenurga” („Un certain regard”) programmis on samuti tipptegijad: Andreas Dresen, Bruno Dumont, Kim Ki-duk, Robert Guédiguian, nüüd Eestis juba vähemalt PÖFFi publikule, aga osalt ka kinokülastajatele tuttavad nimed. Restaureeritud filmiklassika sarjas „Cannes Classics” on peasündmus Stanley Kubricku „Kellavärgiga apelsini” taasesitus, 40 aastat pärast esilinastust siinsamas. Eestis pakuti filme kahte programmi, „Vaatenurka” ja „Režissööride nädalasse”, vastavalt Sulev Keeduse „Kirjad Inglile” ja Rainer Sarneti „Idiooti”. Tuhandete kandidaatide hulgas pole kerge sõelale jääda. Mõlemat mainitud Eesti filmi, nagu ka Katrin Lauri „Surnuaiavahi tütart” ja Maimiku-Tolgi „Kormorane” näeb siiski Cannes’i filmiturul „Marché du film”. Avapäeval antakse elutöö Palmioksade Palmioks Itaalia klassikule Bernardo Bertoluccile. Tahaks loota, et see ei ole tema jaoks veel „Viimane tango Cannes’is”.