Kõik on kõigega endistviisi seotud. LR võib tähendada ka Laulvat revolutsiooni, kuid enne siiski Loomingu Raamatukogu. Loomingu Raamatukogul täitus sel nädalal 50 aastat järjepidevat ilmumist. Loomingu Raamatukogu sarjas on tänaseks kokku ilmunud 1344 raamatut, Laulvast revolutsioonist on esialgu veel vähem köiteid kokku pandud, kuid see-eest linastub täna kinodes ja rahvamajades üle Eesti ameeriklaste vändatud dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon”.

Filmis ei saada läbi tagasivaateta 138 aasta taha, mil kõik algas. Ja nii võib öelda, et revolutsiooni polegi, vaid pikk evolutsioonilugu, milles laulu kõrval on ühtviisi tähtis koht kõigil kunstidel. 50 aastat on selle voo lahutamatu osa olnud Loomingu Raamatukogu – suur ja sügav vaikne hingamise jada iseseisvuse süte miilamas hoidmiseks kommunistliku okupatsiooni paduvihmas. Iga nädal väike värske õhu sõõmuke, sõnasiirded, mis oma miljoneis kiirtes ulatuvad maakera pea igasse soppi.

Eesti kunstnikel oli ses revolutsioonis mitu osa täita. Oli Priit Pärn ja “Sitta kah!”, oli Heinz Valk ja “Ükskord me võidame niikuinii”. Ja olid teised, vanade müütide äratajad ning uute loojad. Just 1980ndate eripäraks kujunes usin pöördumine mütoloogilise ainese poole Kalevipoja endani välja. Muu hulgas elustati ka riigi ja iseseisvuse müüt. “Oma sotsiaalpoliitilise tausta tõttu erineb 1980ndate kunst mõnevõrra eelmiste ja järgnenud kümnendite evolutsioonilistest arengumudelitest,” väidab kuraator Ando Keskküla Kumus eile avatud näituse “Kaheksakümnendad sulgudes” kohta. “Kui keskkonda selle toimimiseks enam polnud, jäi pateetiline, kirglik ja irooniline müütidest ja rituaalidest küllastunud kunst ajaloo seisukohalt sulgudesse.” Evolutsioon aga jätkub.

Kõik need fenomenid pole hierarhilised puunukud kui matrjoškad, vaid lugematute vabade dimensioonidega iseseisvuse ühikud kui Eesti Vabariigi nime kandva katedraali võlvid.

Kui meil poleks laulmist, raamatuid ega kunsti, poleks meid ega mitte midagi.