Kuna tänavu sai Läti Rahvusteatri Uuel laval näha kahte nukulavastust, mille eestvedaja on teatrikoolis „nukuteatri kursuse” lõpetanud selle teatri näitleja, siis tekkis seda enam küsimus, miks ometi pole festivalikavva võetud Läti Riikliku Nukuteatri mõnda lavastust. Kas tõesti pole sealt midagi võtta? Seda  enam, et tänavused kaks nukulavastust jätsid veidi pealiskaudse mulje. Uskumata, et see nii on, oleks mul väliskülalisena vähemalt huvitav veel üht teatrimaja külastada. (2010. aasta festivali aegu viibis Riias ka Rein Agur, kes lavastas parajasti sealses nukuteatris).   

Festivali plusspoolel on eelkõige see, et nüüd on Riias juba tuttav kodune tunne, tead, millist teatrit tasub külastada ja kus see asub, ning teatrite müürilehtedel annab nii mõnegi lavastaja nimi impulsi huvituda juba konkreetsest lavastusest. Mõnus on ka see, et teatrimajad asuvad lähestikku, üldjuhul saab ühest teise lihtsalt jalutada. Väiketeatritest on end pildile mänginud Dirty Deal Teatro ja Gertrudi  tänava teater, mis mõlemad koondavad endas mitmeid eri loomingulisi kooslusi, aga ka põhiliselt objektiteatrina tegutsev Umka.lv, mille töid sel aastal kahjuks kavas polnud. On selge, et ilma Riia Uue teatri ja selle kunstilise juhi Alvis Hermaniseta oleks keeruline sellele festivalile palju väliskülalisi kohale meelitada. Köitev persoon on kindlasti ka samas teatris töötav Māra Ķimele, kes aasta alguses käis meil Von Krahli teatris lavastamas. 

Kellele Hermanise nimi ütleb vähe, siis võrdluseks: tema teater sarnaneb kontseptuaalsuse ja üllatuslikkuse poolest vahest Ojasoo-Semperi teatriga. Ķimele armastab see-eest psühholoogilisemat laadi teatrit, kuigi tuntavaid (hermanislikke) ühisjooni olen märganud enamikus selle teatri nähtud lavastustes. Kuuldavasti esietendub Hermanisel umbkaudu iga kaheksa nädala tagant kuskil maailmas mõni lavastus ning proove tegevat  ta mõnikord ka Interneti vahendusel. See seletab ka, miks mõni tema lavastus ei tungi alati päris hinge. Sel aastal nähtud „Surnuaiapeo” liigitaksin kuhugi stand-up documentary alla: kontseptsioon oli huvitav, aga sellised lavastused jätaksid vaatajasse palju sügavama jälje, kui etendus kestaks umbkaudu ühe tunni, mitte rohkem. (Selge see, nii ei saa, publik tahab ikka täispikka või vähemalt teatriõhtu nime õigustava pikkusega etendust, ainult  festivali tarvis aga lavastada ju ka ei saa).     

Kuigi Riia Uue teatri lavastustes oli huvitavaid leide kuhjaga, olid mitmed erksa impulsi ja põnevate näitlejatöödega lavastused siiski tunduvalt haaravamad: „Poisid lõhnavad nagu apelsinid” ja „Ülestunnistus” Dirty Deal  Teatros, aga ka Mārtiņš Eihe lavastatud „Sarah Kane” Gertrudi tänava teatris. Eihe kõrval, kellele tunduvadki meeldivat ootamatud mängukohad, materjalid ja lähenemisnurgad ning kes paistab palju tegelevat näitleja psühholoogilise ja mängulise poolega (temalt ka eelmise aasta Liepāja kursusega nähtud lavastus), oli selle aasta üllatus Dirty Deal Teatro mõlemas lavastuses mänginud lavastajadiplomiga Jurijs Djakonovs. Keeleoskajaile võis olla  üsna meeldiv vaadata ka Rēzija Kalniņa Daile teatri kammersaalis esitatud monolavastust „Mina – Frida Kahlo”. Kui vaadata aga tagasi kogu oma läti teatri showcase’i kogemusele, siis on nähtust kõige sügavama mulje seni jätnud Riia Uues teatris Hermanise lavastatud „Läti armastus”. Soovitan soojalt.