Vaadanud Riias kolme päeva jooksul ühteteist lavastust, võrdlesin nähtut leedu teatriga. Ka sealsetelt ülevaatefestivalidelt meenub innovatiivselt kõrguv Koršunovas koos vanameister Nekrošiusega ning palju tudenglikku teatrit. Samuti tekitas Leeduga paralleele see, et valikusse on püütud haarata eri žanre, ka nuku- ja tantsuteatrit. Nii Leedus kui ka Lätis on nukuteater palju tugevamalt pildil kui Eestis (eelkõige täiskasvanutele mõeldud nuku- ja objektiteater), selle näitamine festivalil on igati põhjendatud. Riias näidati kahte Läti Rahvusteatri nukulavastust (jah, rahvusteater on eelmisest aastast alustanud ka nukulavastustega!), mis küll erksaid elamusi ei pakkunud.
Tantsuteater oli esindatud ühe lavastusega trupilt United Intimacy. Selle sõltumatu trupi nimi tasub meelde jätta, lavastaja Andrejs Jarovojs ühendab tantsu, muusikat ja videokunsti. Üks n-ö lootustandev lavastaja on veel Vladislavs Nastavševs (sündinud 1978), kes tegutseb Dirty Deal Teatros ning on õppinud näitlejaks ja lavastajaks Peterburis ja Londonis. Eelmisel aastal näidati tema lavastust „Mitja armastus”, mis jäi meelde eelkõige seetõttu, et näitlejad turnisid terve etenduse aja mööda püstloodis seina. Selle aasta programmis oli tema lavastatud „Poisid lõhnavad nagu apelsinid”, kus päris põneva pingega mängivad kaks noort näitlejat. Tegevus toimub ühes Pariisi pargis, kus poisid jalgpalli mängivad, samas pargis aga vestlevad kaks antropoloogi-filosoofi, kelle teksti kuuleme lindilt. Nastavševsi kahes lavastuses on mingit minimalistlikku ja meeldejäävat intensiivsust. Ereda elamuse pakkusid Riia Uue teatri lavastused. Hermanise „Must piim” (esietendus aprillis 2010) ja „Surnuaiapidu” (esietendus mais 2010) on hea dokumentaalteatri näited ning lõpetavad tema seitse aastat kestnud Läti uuringute tsükli. Mõlemad on loodud rühmatööna ehk siis mõlema puhul on näitlejad ise materjali kogunud ja inimesi kuulanud ning lavastaja Hermanis on tulemuse fikseerinud.
„Must piim” on visuaalselt efektsem, kuid mõlemad lavastused on kunstiliselt läbimõeldud ja põhjendatud. Ning mõlemad on sellised, mida sooviks väga näha külalisetendustel Eestis. „Mustas piimas” räägitakse maaelu hääbumisest, kuid hermanislikult iroonilis-groteskselt ja sooja nukrusega. Lava on efektselt tühi, lavakujundus luuakse valgusega ning kogu suurt lava kasutatakse ka mänguplatsina. Naisnäitlejad kehastuvad lehmadeks, üks meesnäitleja pulliks, kuid liiguvad sujuvalt maainimeste ja loomade esitamise vahel. Mänguline, lustlik ja kurb samaaegselt.
„Surnuaiapidu” on pigem karusoolike dokumentaallavastuste laadis jututeater, minimalistlik, kuid liigutav. Näitlejad istuvad eeslaval toolidel, kõigil mõni puhkpill selgeks õpitud, mida nad ka tõelise, veidi kriipiva matuseorkestrina mängivad. Näitlejate selja taga jookseb suurepäraste fotode slaidišõu (autor filmilavastaja Mārtiņš Grauds). Nii fotod kui ka räägitavad lood jagunevad kolme koha vahel: tutvustatakse Viini surnuaeda (lavastus esietendus Viini pidunädalate raames), räägitakse lätlaste surnuaia ja mälestamisega seotud kombestikust ning lõpuks leitakse paralleele Mehhiko surnute päeva tähistamisega. Näitlejad ei teegi muud kui esitavad rohkelt erilaadseid lugusid, ise kergelt ümber kehastudes; tekst on küll massiivne, kuid kui kehvapoolsest tõlkest end mitte häirida lasta, jõuab inimlik, hermanislik grotesk ja nukrus vaatajani.
Māra Ķimele „Othello” (esietendus oktoobris 2010) pani festivalile ideaalse punkti: ajatu esteetika, kujundite küllus ja leidlikkus, mängulisus igas rakus. Peamise kujundina kasutati halle plastmasstorusid, mis kolmetunnise etenduse jooksul muudkui arenesid ja muundusid. Torud võisid olla kahurid, pasunad, toolid, kuuldetorud, paadid, kõikvõimalikud takistused, ehituskonstruktsioonid jne. Psühholoogiameister Ķimele oli Shakespeare’i tragöödias säilitanud võimsate näitlejate abiga sügavuse, kuid mänguline Ķimele oli kõigele keeranud peale komöödiavindi.