Küsisin, kas programm mõjutab teostust teadlikult või intuitiivselt? Kas ta on esinemise ajal programmi kütkes või tekib mingi uus tunne? Vastus oli, et tahab teadlikkust ja intuitsiooni tasakaalus hoida, aga kaldub siiski teadlikkuse poole. Armastamata riskida, tahab ta tunda end harjunud rööbastes, põhimõtteks igal juhul tugineda oma professionaalsusele.         

Ma ei tahtnud meie vestluses reeta oma teatud allergilisust programmide vastu, nüüd teen seda ikkagi. Minu jaoks on hea muusika nii rikas ja paljuütlev, nii ohtraid võimalusi pakkuv ja selgelt väljenduv, et igasugune sisuseletus on muusikale kuidagi alandav. Kuigi – võib-olla osa kontserdipublikust vajab konkreetsemat seletust, mis võiks kuulamisel abiks  olla. Aga kui vajalik interpreedile? … Ütleme siis nii, et mängija, kes kirjeldusi ei armasta, peab ennastusaldavalt ise muusikast väärtused välja lugema, andes enesele ikkagi aru, et kunagi oli programmiline muusika omaette kõrgmood. Jätnud need mõttelõngad selleks korraks õhku rippuma, rääkisime Mikalaiga edasi klaveriõhtust enesest. Kõigepealt kinnitasime vastastikku, kui raske ja erilist vastutust nõudev on esinemine sooloõhtuga – üksi. Kordan  – üksi! See on pianistide pärusmaa, mida ei anna võrrelda ühegi teise interpreedi sooloõhtuga. Tahtmata alavääristada ühegi pilli interpreeti, võiks ütelda: üksi, peast, kaks akadeemilist kontserdipoolt suures saalis – see on omamoodi kangelastegu. (Pansol on hea ütlemine, mis siia võrdluseks hästi sobib: „Töö trapetsil. Kaitsevõrguta!”.) Kahju, kui antud on vaid üks ja ainus võimalus! Kui paljud oskavad selle õnnestumist vääriliselt hinnata? Kas akadeemilised  klaveriõhtud hakkavad „moest ära minema”? Kuigi saalis oli ohtralt klaverimuusika sõpru, kogunes rahvast siiski hõredalt. Pole atraktiivne – veini ei pakuta, nalja ei saa …   

Kontserdi kõrget taset tõestas Mikalai kui suurepärane kõla-, värvi- ja kujundimeister. Kui ma avaldasin, et mulle jäi mulje, et tõeliselt vabaks sai esineja alles „Scarbo’st” alates, oli ta sellega peaaegu nõus. Enne seda valitses laval mingi valvelolek, mis varjutas ka Beethoveni Sonaadi Es-duur op. 81a (1810) muidu korrektset esitust. I osa Das Lebwohl põhitempo sai liigkiire, tekkis pulsiprobleem, kõrvalteema oli  veel kiirem. See kõikumine ei tulnud osa tervikule kasuks. Viimane osa Das Wiedersehen vajaks kompaktsemat tegutsemist, suuremaks mängimist. Oli küll rõõmu, kuid palett sai hõredavõitu. Kaalukamat mõtestamist vajaks II osa Abwesenheit. 

Raveli tsüklist „Gaspard de la Nuit” („Öine Gaspard”, 1908) meelitas oma võrku värviline ja tujukas veekristallides sillerdav „Ondine” („Undiin”). „Le Gibe’” („Võllas”) puhul tasuks kaaluda karvake mõõdukamat tempot, mis tuleks meeleolule kasuks, ja halastamatult monotoonseid ranges tempos taustakelli: „… need on kellalöögid, mis kostmas silmapiiril linnamüürilt, ja poodud mehe keha, mille loojuv päike võõpab punaseks”. Õige hoog ja ind terve kontserdikava lõikes saabus „Scarbo’ga”, kus vihisesid vihatuuled ja särisesid sädemed.  Huvitav, et õige loominguline palang saabus koos just selles kavas (ja kogu klaveriliteratuuris üldse) ühe raskeima ülesandega. Väga uhke saavutus! Siin jätkub veel otsimist-leidmist eriti kuivemate (vähem pedaali!) värvide poole. Arutlesime Mikalaiga, kui oluline on täpse suunitlusega lõpetada „Scarbo”: „… ja äkki heitis ta hinge” ja kuidas peaks lõppema „Ondine” „… ning haihtus valgeisse pritsmeisse” (mõtteline erinevus).       

Klaveriõhtu teine pool oli pühendatud aasta juubilarile Ferenc Lisztile. Kõrva hellitas kaks legendi (1863). Legend nr 1 „St. François  d’Assise. La Prédication aux oisseaux” („Püha Franciscus jutustab lindudele”) on ehtne Mikalai mängumaa, kus end hästi tunda ja olukorra täielik peremees olla. Võlus kaunis paindlik kujundus ja kirendav-siristav-sädistav õhustik. Legend nr 2 „St. François de Paule marchant sur les flots” („Püha Franciscus Paolast kõnnib lainetel”) mõjus suurejoonelise ülesehitusega. Mikalai on neis legendides saavutanud eriti rikkaliku väljendusvahendite arsenali, nende  esitust võiks kava kõrgpunktiks nimetada isikupärase ja kindlajoonelise klaverikäsitluse poolest. Kava lõpuosas võisime veel kuulda kolme pala „Venezia e Napoli” tsükli „Rännuaastad” II vihikust (1840/1859). „Gondeliera” oli väga kaunis, kui saaks sellesse romantilisse laulu veel rohkem itaalialikku kirge. „Canzone” järel pani kontserdile punkti elaaniga mängitud „Tarantella”.   

*

Julgus   

Ferenc Liszt. Kõigi aegade suurima pianisti,  novaatorliku helilooja, maailma muusikas esimese impressionisti sündi võime käesoleval aastal pühitseda numbriga 200. Uudsete vormi-, harmoonia- ja meloodiavõtete, avara improvisatsioonilise väljenduse ja enneolematu pianistliku käsitluslaadi looja ning realiseerija on jätnud muusikalukku kordumatult väärtusliku jälje, seda aga eriliselt just pianistide jaoks. Me ei oska enesele tegelikult ette kujutada seda suurt vaimustusetormi ja sensatsiooni,  mida tekitasid omal ajal Liszti virtuooslikud, kaasahaaravad ja bravuursed esinemised. Kuid sealjuures oli Liszt teatavasti enese vastu äärmiselt nõudlik. Kuna inspiratsioon ei külastanud teda eriti kergelt, saavutas ta palju just oma raudselt püsiva pingelise tööga, mõistes, kui väsitav on loominguline töö, milleta ei ole iialgi võimalik saavutada midagi suurt. Ühe autori loomingust klaveriõhtu kokkupanemine on omamoodi julgustükk, eriti kui on tegemist muusikaga, mis haarab nii rikkalikku kujundimaailma, keerulist kõikehaaravat pianismi, laia kõlalist amplituudi ja fantaasiat.        Ühe autori mängimine eeldab selle muusika eriti sügavat tundmist ja valdamist, selle keerdkäikudes ja salasoppides kodusolemist. Marko Martin mängis 5. mail oma klaveriõhtul Ferenc Liszti loomingut, kavas kaks vihikut tema „Rännuaastatest”: I osa „Šveits”, mille teosed põhinevad peamiselt looduspiltidel („Wallenstadti järvel”, „Allika kaldal”, „Pastoraal”, „Äike” jt) ning II osa „Itaalia”, mis on põhiliselt seotud kirjanduse ja kunstiga („Salvator Rosa kantsonett”, „Petrarca sonetid”, sonaat-fantaasia  „Pärast Dante lugemist” jt). Martini julgest ettevõtmisest kumas tema suur lugupidamine ja armastus Liszti muusika vastu, enesele aruandmine tõelise esituskunsti küpsemisest üksnes avaliku kontserdi tingimustes, kus saab selgeks, mida oled tegelikult taotlenud ja saavutanud, ning kerkib küsimus, kuidas end selles olukorras maksma panna.       

Kuulates seda kava, tekkis mulje, et praegune  Marko Martin on pianist, kes kahe jalaga maa peal. Ta on otsekohene, siiras ja mehelikult sirgjooneline. Pianist, kes teab ja arvestab oma võimeid, ja neid pole tal vähe. Tema esinemist iseloomustab mõtteselgus, aktiivsus ja mastaapsus. Targalt paika pandud kavatsused viis ta läbi oma raske ülesande koorma lõikes valitsetud sihikindlusega. Martin ei armasta ebamäärasusi ega „nämmutamist”, ta häbeneb õrnutseda ja unistada (viimaste järele võib  kava jooksul hakata puudust tundma). Ta on sageli karm, mõnikord ka parasjagu jäik. Tema mängus puudub õhuline kergus ja sarm ning vahetevahel ta kordab ennast liialt. Aga kõige selle peale vaatamata mõjub ta ikkagi meeldivalt usaldusväärselt. Tal on teosest isikupärane nägemus ja see paneb huviga jälgima. Tagatipuks äratab aukartust tema klaverivaldamine ja kindlasti oli see muu hulgas ka üks suur mõjur, mis tõstis publiku kava lõpus vaimustusest püsti!         

Kui prooviks nüüd eelöeldut veidi ka seletada. Kõigepealt tahan kiita Sonaat-fantaasia „Pärast Dante lugemist” veenvalt dramatiseeritud kontseptsiooni ja teostust, mis oli vist kava suurim õnnestumine. Kurjuse-õeluse ja valu-igatsuse vahele mahtus si
in veel mõndagi, mis oli esitatud energiliste kujundite kaudu,  krooniks artistlik aplombikus kõige paremas mõttes. „Orage’i” oli koormav kuulata, sest torm ei varieerunud mitte hetkekski. Tehniliselt briljantselt mängitud „Allika kaldal” mõjus veidi ühetooniliselt ja mehaaniliselt – allikavesi ei peaks ju pahinal kraanist tulema. Tahaks nautida kapriisset sillerdavat veevulinat erinevas liikumises ja valguses. „Obermani org” mõjus ilusa palana, kuid inimese hingeseisundi varjundeid sealt eriti ei kuuldunud. „Genfi kellad”  lõi heakõlalise mulje oma nokturnilikus meeleolus. Kaasa pani hingama „Mõtleja” – siin leidis Martin sobiva koloriidi ja seisundi Michelangelo skulptuurist inspireeritule. Sama saab ütelda ka „Wilhelm Telli kabeli” kohta. Hästi erksalt, reipa humoristliku lähenemisega kõlas „Salvator Rosa kantsonett”. Üldse hakkas kava teises pooles sündima mingi hea positiivne sisemine liikumine. „Petrarca sonetid” täitsid oma paindliku teostusega Liszti soovi „uuendada  muusikat sisemise seose teel poeesiaga”. Martini kava oli väärikas (ja julge!) pakkumine kuulajale ja hea kogemus talle endale. Siinkohal tasub meenutada, et „Rännuaastate” I vihik oli tol ajal trükkimiseks hiilgavalt vormistatud. Nimelt ilmus iga üksiku teose juures Robert Kretschmeri joonistus, millest Liszt ise oli nii suures vaimustuses, et lausa kartis, kas kunstnikutöö ei varjuta tema enese oma. Ta oli veendunud, et need joonistused annavad mängijale  ja ka kuulajale hea impulsi. Muidugi tellis ta Kretchmerilt joonised ka II vihiku jaoks, kus pidid kindlasti olema seosed konkreetsete isikutega kunstivallast (Raffael, Michelangelo, Salvator Rosa). Erilised soovid olid Petrarca sonettide kohta (loorberioks!), kuid Dante sonaadile Liszt illustratsiooni ei soovinud. 

Sel hooajal on Estonia kontserdisaalis täispika soolokavaga esinenud viis meie pianisti: Ralf Taal, Age Juurikas, Rein Rannap, Mati Mikalai ja Marko Martin. Paistab, et nad on hoidnud kõrgel pianistide lippu. Peab kahetsusega märkima, et Eesti Kontserdi ja Eesti Interpreetide Liidu tore koostöö on sellega kahjuks lõppenud (ja sellega on lõppenud ka paljude artistide  pidupäevad), kuigi ei saa kurta, et mitte päris täissaal oleks kava kvaliteedile halvasti mõjunud. Kas peabki tingimuseks seadma täissaali? Kammerkontsertide eripära ongi kammerlikkus – see on žanri loomulik atmosfäär. Kuigi kontsertorganisatsioon kurdab meie pianistide rohkuse üle, tahan hoiatada ja ennustada – häid väärilisi pianiste on veel juurde tulemas. Oleks neile vaid lahti tee suurde saali!