Eesti reformidele ja nende tagajärgedele on antud üpris erinevaid hinnanguid. Maailmapanga vaadetest lähtuvad kommenteerijad on hinnanud kõrgelt majandusuuenduste kiirust ja välismaiste otseinvesteeringute suurt mahtu, samas kui ÜRO eksperdid on pööranud rohkem tähelepanu nendega kaasnenud kiirele kihistumisele ja sotsiaalsetele probleemidele, mida pidevalt võimul olnud parempoolsed valitsused ei ole soovinud või suutnud sotsiaalpoliitiliste meetmetega leevendada.
Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi (RA SI) teadlased on jälginud ja analüüsinud Eesti ühiskonna ja majanduse muutusi reformide algusest peale. Peter Langi kirjastuses ilmunud raamatus esitleb professor Ellu Saare juhtimisel tegutsev üheteistkümne teadlase rühm selle töö tulemusi rahvusvahelisele publikule. Nagu David Ost eessõnas õigusega rõhutab, on tegemist erakordselt detailse ja mitmekülgse ülevaatega. Kesk- ja Ida-Euroopa reformide hindamisel on tihti olnud puudu just tugevast empiirilisest analüüsist: kuidas on need konkreetselt mõjutanud elanikkonna eri rühmadesse kuuluvate inimeste võimalusi hariduses ja tööelus, nende elustandardit ja pensionipõlve? Raamatuga on seatud oma ülesandeks just see – näidata seoseid makrotasandi institutsionaalsete ja struktuursete muutuste ning mikrotasandil ilmnevate võimaluste ja ohtude vahel. Kasutatud andmestik pärineb 1990. ja 2000. aastatel tehtud ulatuslikest tööealise elanikkonna küsitlustest, mille huvitavamad tulemused on nüüd soliidses artiklite kogumikus kokku võetud.
Tarvidus sellise raamatu ja veel parem, et ingliskeelse järele on olnud suur juba mõnda aega. Sarnast vajadust täitis kaua aega Marju Lauristini ja teiste 1997. aastal ilmunud kogumik „Return to the Western World”. Ka seal anti üldisemasse postmaterialiseerumise ja geopoliitika teooriate raamistikku asetatult mitmekülgne ülevaade Eesti ühiskonna arengust pärast iseseisvumist ja otse enne seda. Kiired muutused on muidugi juba mõnda aega nõudnud uut käsitlust. Ka on rõhuasetus uuemas raamatus teistsugune: poliitiline areng on jäänud tagaplaanile, samuti rahvusvahelised võrdlused. Meedia ja poliitilise debati kulg ei kuulu raamatu teemade hulka; elanikkonna väärtushinnangutest on käsitletud põhiliselt üht, aga väga olulist külge: majandusliku ebavõrdsuse – edu ja ebaedu, vaesuse ja rikkuse kohta antud hinnanguid ja seletusi.
Alapealkiri „tegelik ja adutud sotsiaalne kihistumine sotsialismijärgses Eestis” sisaldab raamatu sisu küllalt täpse kirjelduse. Raamatu seitseteist peatükki on jaotatud nelja ossa, nendele eelneb mainitud David Osti eessõna ning järgneb Ellu Saare ja Jelena Helemäe kirjutatud kokkuvõte. Esimese osa peatükkides antakse ülevaade raamatu teemadest, majandusstruktuuri muutustest ja kihistumisest, lähiajaloolises ja rahvusvahelise võrdluse kontekstis.
Järgnevas kolmes osas on keskendutud igaühes ise probleemide ringile. Kõigepealt vaadeldakse sotsiaalset mobiilsust, nii põlvkondade sotsiaalset tõusu ja langust kui ka üksikindiviidi võimalusi tööjõuturule astuda ja seal erinevaid positsioone hõivata või sealt väljuda. Olukorras, kus sotsiaalpoliitika töötajaid riskide eest ei kaitse, on töökoha vahetamisest saanud midagi, mida põhjusega kardetakse, aga mille olukord tihti siiski peale sunnib. Töölepinguseaduse uusimad muudatused tagavad paindlikkuse eelkõige tööandjale. Samamoodi on väikeettevõtte asutamisest põhiliselt saanud alternatiiv töötuksjäämisele: viis, kuidas juhuslikke tööotsi seaduslikult vormistada. Väikeettevõtted ei ole majanduskasvu või innovatsiooni mootoriteks.
Teises osas käsitletakse tööalast edu või ebaedu mõjutavaid tegureid: sotsiaalseid võrgustikke, sugu, rahvust ja sünniaastat. Sotsiaalsed võrgustikud, mis 1990. alguses olid olulised nii juhtide kui lihttööliste leidmisel, on praeguseks jäänud tähtsaks pigem vähem konkurentsivõimeliste töötajate jaoks. Rahvusrühmade integratsiooni seisukohast on mõtlemapanev 10. peatükk (autor Kristina Lindemann). On juba kaua teada olnud, et eesti- ja venekeelsete keskmised palgad erinevad venekeelsete kahjuks. Seletustena on pakutud mh regionaalseid ja majandussektorite erinevusi ning eesti keele oskuse nõuete mõju. Peatükis esitatud analüüs aga näitab, et ka koos ei seleta need tegurid palgaerinevust. Ka eesti keelt hästi oskavatel muulastel on eestlastest raskem saada oma haridusele vastavat töökohta ja palka. Autor spekuleerib, et selle põhjuseks võib olla keeleseaduse sage muutmine jätkuvalt karmimas suunas, mis teeb tööandjad ettevaatlikuks ka nende venelaste palkamisel, kes räägivad eesti keelt nõutaval tasemel.
Raamatu viimases osas käsitletakse Eestis valitsevaid arvamusi ühiskondlikust ebavõrdsusest, selle ulatusest ja õigustatusest. Kolmes peatükis jõutakse samu andmebaase eri viisil analüüsides sarnaste, omal moel paradoksaalsete tulemusteni. Euroopa ühe uusliberaalseima riigi elanikud on jätkuvalt kriitilised kasvava kihistumise ja ühiskondliku ebavõrdsuse suhtes. Samas tõuseb esile mõistatus: millega siis seletada parempoolsete parteide valimisedu, mis klassivahede kasvu nimelt soodustab? Nagu öeldud, ei ole poliitiline debatt raamatu teemade hulgas ja seetõttu jääb autorite vastus spekulatiivseks: rahvuslikke tundeid õhutav identiteedipoliitika, sh hirmutamine vene ohuga on saanud etnilised eestlased toetama valitsusi, mille majanduspoliitilisi põhimõtteid nad tingimata heaks ei kiida. Venelaste poliitiline mõju aga on mh kodakondsuspoliitika tõttu jäänud marginaalseks. Mis mõttes aga tekkinud kihistumise süsteemi just „normaalseks” saab nimetada, on vastuseta jääv küsimus (selle püstitab eessõnas ka David Ost).
Raamatu autoriteks on sotsiaalteaduste professionaalid ja see on selgesti suunatud lugejatele, kes on ise samasugused. Peatükid järgivad üsna ühesugust, sotsiaalteadusliku artikli klassikalist ülesehitust. Esitletakse uurimisprobleemi ja kirjanduses leiduvaid teooriaid, millest järeldatakse hüpoteesid. Neid kõrvutatakse järgemööda 1990.-2000. aastatel sooritatud küsitluste andmetega ning need siis leiavad kinnitust või mitte. Lugeja võib sellise esitusviisi juures vahel ka kannatuse kaotada, eriti kui loeb mitut üksteisega sarnast artiklit järjest. Samas sobib see formaat teadlasele, kes tunneb huvi nimelt mõne üksikküsimuse vastu ja naudib hoolega üles ehitatud detailset argumentatsiooni. Siia-sinna jäänud väiksed keelevead ei riku üldmuljet. Kahtlemata on köide vajalik kõigi Eestiga tegelevate sotsiaalteadlaste raamaturiiulis, aga avalikkuse ja poliitikutega suhtlemiseks võiks olla kasulik üllitada veel teine, vähem detailne ja teaduslik, rohkem üldistustele rõhku asetav raamat.
1997. aastal ilmunud „Return to the Western World” jättis veel üsna lahtiseks, millist üldhinnangut Eestis kui reformikatsete laboratooriumis sooritatud katsed teadlaste silmis väärivad. Raamatus viidati erinevatele võimalustele, loodeti identiteedipoliitika peatset asendumist ratsionaalse poliitikaga ja arutleti Põhjamaade mõju ja põhjamaise sotsiaalpoliitilise mudeli võimaluste üle. Pärast toda, esimest proovi oli veel võimalik „uskuda Andrust” (s.t Ansipit, tema eellasi ja kaaslasi valitsusvõimu juures). Kogumikus „Towards a Normal Stratification Order” on välditud normatiivseid väljendeid, konstateeritud fakte, ollakse väga ettevaatlik seal, kus kolleegist lugeja võiks juba kiiresti järelduste ja hinnanguteni tõtata. Nendeni jõutakse siiski eessõnas ja kokkuvõttes. Reformide tulemuseks ei ole innovatiivne, anglosaksi tüüpi liberaalse turumajandusega riik, nagu paljud soovisid. Selle asemel on tekkinud paljudest Ida-Euroopa riikidest tuttav „sõltuv turumajandus”, mida iseloomustab lihtsal tehnoloogial põhinev tööjõuintensiivne tootmine.
Selle peamisteks konkurentsieelisteks on tööjõu
odavus ja vähene kaitstus, mis aga globaalse majanduse tingimustes end peagi eelistena ammendavad. Mida võiks siis järeldada Eestis kui uusliberaalsete majandusreformide laboratooriumis saavutatud tulemuste B-proovist? Meelde tuleb nõukogudeaegne anekdoot: kuivõrd kommunism tahtis olla teaduslik majanduskorraldus, tulnuks seda esmalt laborihiirte peal katsetada.