Aastal 2002, kui Eesti Ekspressi Kirjastus avaldas Barbi Pilvre esseekogu „Formaat”, rõõmustasin siiralt nagu siis, kui Beavis ja Butthead kuus aastat varem pika ootamise peale  lõpuks terve täispika mängufilmi said, ning kirjutasin sündmuse puhul Sirpi (21. III 2003): „Barbi Pilvre esseeraamatu alapealkirjaks on küll „Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996–2002”, ent selleks võiks lähtuvalt kogumiku sisust olla ka pisut pretensioonikam „Kes on aastatuhandevahetuse eestlane?” [—] Pilvre on tugeva sotsiaalse närviga kultuurikriitik, kelle pakutav „uue eestlase” argiteadvuse analüüs lähtub üsna eksplitsiitselt vastandusest  valitsevate klasside optimismi ning alamklasside olelusvõitluse vahel. Teda köidab kahe erineva maailma(vaate) vahendatud kohtumine meedias”.   

Usun siiani, et korraliku kompositsiooniga „Formaat” oli ja on hea kogumik, selles äratrükkimist  leidnud lehelood väärivad raamatukaasi. Tänavu jõudis autor oma teise teoseni, mis kannab pealkirja „Minu võitlused”. Kõik siia koondatud kolumnid (v.a üks ettekanne ja artikkel ühiskogumikust) on aastatel 2004–2010 meedias ilmunud, kuigi, kahel Eesti Päevalehes avaldatud tekstil puudub millegipärast viide esmatrüki allikale ning kuupäevale. Seda raamatut nähes rõõmustasin taas, ent pärast läbilugemist tõdesin oma emotsioonide kärsitut  ennatlikkust. Barbi on jätkuvalt minu kangelane, kuid paraku ilma uute kangelastegudeta. Tema viimaste aastate lugude (üle)lugemine ei olnud enam seiklus.

Mis on vahepeal muutunud? Sisulises plaanis peaaegu mitte miski, sest ka uues raamatus taastrükitud kirjutistes huvitab Barbit endiselt ühiskonna tervis. Kuid tema ravimeetodid on muutunud. „Formaadi” tekstides opereeris ta justkui emotsiooni pealt ning sageli ilma tuimestuseta; tema skalpell lõikas sügavale meie kollektiivse teadvuse kõige hellemates kohtades. Oma parimates pöördumistes oli ta šokikirurg, kes ei püüdnud peaaegu kunagi haiguskollet välja lõigata, vaid üksnes kõigile vaatamiseks avada. Enamasti distantseeris ta end vaadeldavast nähtusest või mentaliteedist, vahel veritses ise kaasa. Selles oli stiili – nii elutervet sadismi kui masohhismi. Ja see oli teraapiline. Tinti oli valatud tulemuslikult ning õige asja eest.         

Ma tean, et teen autorile pisut liiga, ent väidan siiski, et uue raamatu tekstide põhjal on eksperimentaalkirurgist saanud suurelt üldistades korralik perearst, kes patsiente eriti ei vali. Tema uue kogumikteose teemade ring on varasemaga võrreldes ühtaegu nii eklektilisem kui ka akadeemilisem: kodanikuühiskond, osalusdemokraatia, valimiste kultuur, ajakirjanduse vastutus, andmekaitse, allikakaitse, alkoholipoliitika,  hariduspoliitika, iibepoliitika, pensionipoliitika, homoküsimus, neegriküsimus, rahvuslik ohvrikompleks, solidaarsus, võõrandumine, probleemid sotsiaalteaduste metodoloogias, koloniaalarhitektuuri seosed rahvuse mälu ja identiteediga, Eurovisioni lauluvõistluse identiteet, loomade olukord Eesti meedias ja metsades, meeste stereotüübid meedias jne.       

    Sisulises plaanis on Barbi Pilvre tasakaalukam, konstruktiivsem ning pakub rohkem lahendusi. Ta tuvastab kliinilise rahu ja täpsusega sümptomid, paneb diagnoosi ning määrab lõpuks silmatorkava sagedusega konkreetse ravi. Aga see kõik on pisut igav ja isikupäratu, sest Barbi räägib üha enam justkui lihtsalt „terve mõistuse”, mitte omaenese  klassiteadlikkusest vormitud emotsionaalsete seisukohtade nimel. Tema hoiakud ei eristu minu silmis enam eriti teistest: ta kirjutab õigeid, ent intelligentse (loe: empaatilise ja sotsiaalselt tundliku) inimese jaoks siiski suhteliselt enesestmõistetavaid asju. Ja ta teeb seda kuidagi pikalt, varasemast tuttava kire, iroonia ning sugestiivsuseta. Autoripositsioon on kohati hajuv või sootuks olematu. Mõnuga mässavast ironistist on saanud missioonitundlik  valgustaja, silma jääb kannatliku pedagoogi toon, milles tüdimust ja automatismi läbisegi. Barbi erinevad rollid (sõltumatu nädalalehe sõltumatu kolumnist, kõrgkooli lektor, teadlane ning nüüdsest ka parlamendipartei poliitik) tasalülitavad üksteist tekstides. Väga häid lugusid on siin mitmeid, aga enamasti on need lihtsalt Barbi vanade kirjutiste remix’id. Ja pealkirjas lubatud võitlust on samuti vähe. 

Leian, et ajalehes täitsid need kirjutised kindlasti oma funktsiooni, ent raamatukaasi – nende sümboolsest tähendusest, mida ei maksaks devalveerida, võiks rääkida pikalt – neist enamik ära teeninud ei ole. Siin on liiga palju õige probleemipüstituseta ajaviite-esseistikat, sekka ka meediaformaadis referatiivseid kokkuvõtteid konverentsidest, lisaks üks ümberjutustav raamatuarvustus. See viieks peatükiks jaotatud kogumik ei moodusta ka mingil moel sidusat tervikut. „Minu võitlused” kujutab enesest parajat pulp-väljaannet nii sisult kui ka vormilt: odavapoolne paber, juhuslikud taandread, rohked kirjavead ning lugematud topelttühikud tekstis. Siiski on Barbi Pilvre uus raamat muu viimaste valimiste eel trükitud  pahna hulgas ainus, mille ma oma riiulisse jätan, sest ta on ikka veel minu meediakangelane. Uusi pole vahepeal eriti juurde tulnud.