Mulle tundub, et ligimene
sööb jälle paremat sõnaliha.
Ta on kätte saanud nõtkemad
ja mahlasemad loomad.
Istub akna all, veiniklaas käes,
muudkui kütib ja matsutab.
Kuidagi on tal tublid relvad,
mis on jälle needsamad sõnad.
Maarja Kangro, luuletusest “Sõnaliha”