Nüganen on ka mitmel korral varem pälvinud idanaabri tunnustuse: 2001. aastal  sai ta Venemaa riikliku kunstipreemia, 1998. aastal Venemaa Teatritegelaste Liidu eripreemia, Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali „Baltiiski Dom” parima meesnäitleja preemia 1996. aastal ning parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia 1994. aastal, samuti Peterburi Akadeemilise Draamateatri parima lavastaja aastapreemia 1997. aastal. 

Elmo Nüganen, millised on teie meelest Tšehhovi kui näitekirjaniku võluvaimad jooned? 

Mõtlesin mõni aeg tagasi, kas Tšehhovil on mõni „negatiivne” karakter, kelle suhtes autor on üleolev, hoolimatu, põlglik, mõnitav, naeruvääristav – ja ei osanud ühtegi sellist tegelast leida. Ka kõige tühisem, rumalam, naeruväärsem, mõttetum tegelane leiab autorilt suurt mõistmist, kaastunnet, hoolimist. Ma arvan, et kui Tšehhovi tegelased elaksid päriselt, siis võiksid nad tajuda, et on vähemalt keegi, kes neist hoolib – see on nende (inimeste, tegelaste) looja. Tšehhov on arst. Jah, ta ei ravi meid haigustest, ei õmble haavu kinni, aga ta ei raputa ka soola haavale. Selle poolest on ta humanist.         

Milline tähendus on Tšehhovil teile?         

Kõik need eelnimetatud küljed ongi need, mis teevad Tšehhovi mulle väga lähedaseks, mõistetavaks. Ma arvan, et ka paljudele näitlejatele – ma ei tea ühtegi näitlejat, kes suhtuks temasse külmalt. Ilmselt meeldib näitlejaile tema näidendeid mängida just seetõttu, et olgu see või negatiivne tegelane, näitleja tajub, et autor püüab tegelast mõista. Väga  palju helgust, puhtust, nukrust, kurbust, igatsust, kaastunnet inimese vastu on tajuda sellelt arstilt, humanistilt, dramaturgilt, prosaistilt.