Minu üllatuseks oli avanev konversatsioon üsna üheplaaniline: small talk, lingid, klipid ja „laikimine”, loomapildid, koogiretseptid ja kutsed üritustele. Suhtluse sisu määravad juba etteantud mänguklotsid (lingid, pildikeel), ajalimiit ja klikkimistoiming kui selline. On ju iga link mehaaniline kordus ja „laikimine” ei arenda mingit sisulist vestlust. Muidugi, kas või negatiivsust tulvil anonüümse netikommentaariumiga võrreldes on sotsiaalmeedia väärtuseks see, et inimesed saadavad tegelike nimede all valdavalt positiivseid sõnumeid. Enesekriitiliselt tuleb tunnistada, et minu panus kõnealusesse keskkonda on (esialgu) olematu – no ei leia aega, hädavajalikku otsesuhtlemistki on üleliia. Aga isegi põgusa mulje põhjal on Facebook (või mõni teise nimega seda laadi portaal) huvipakkuv kui uut tüüpi (?) kollektiivsuse või kogukondlikkuse ilming.
Küsimärk eelmises lauses väljendab tegelikult kerget kahtlemist selle ilmingu uudsuses. Kuigi paarikümne aasta vältel on nii kollektiivsuse kui ka privaatsuse mõiste ja tähendus mitmel põhjusel üsnagi palju muutunud, ütleb sisetunne, et teatud reeglid avaliku ja kollektiivse suhtluse puhul on universaalsed ega sõltu tehnilisest lahendusest. Ka sotsiaalmeedia keskkond kui mitteanonüümne kollektiivne auditoorium „kultuuristab” – kontrollib ja tsenseerib paratamatult kõiki osalejaid. See, mida kõneled suheldes silmast silma, ei saa teemaks olla avalikkuse ees esinedes. Ja väikene kogukond on isegi distsiplineerivam kui suur ja anonüümne. Mõned privaatsuspiirid on küll avardunud kuid põhimõtteliselt ei ole midagi muutunud.
On siiski üks sotsiaalmeedia külg, milles võib aimata ka olulisi muutusi. Nimelt, vanade tavade kohaselt eeldab ükskõik kui väike või suur kollektiivne auditoorium ka üldisema tähendusega, „sügavamaid” sõnumeid – ühisosa otsivat uudishimu teiste mõttemaailmade vastu, isegi teatavat mõttelist oraatorlikkust. Tõsi, sotsiaalmeedias leidub tugeva sotsiaalse tähendusega või lausa poliitilisi, võitlevaid ja kaitsvaid algatusi. Enamasti on aineks siiski mõtestamata, positiivselt vulisev muljevoog ning impulsiks jagamisrõõm või puhas fun, mitte traditsiooniline „olemise raskus”. Sotsiaalmeedia domineerivaks keskmeks on eufooriline ja mänglev, „sisu” asemel kiireid repliike, signaale ja pilte vahendav kollektiivne teadvus. See vist eristabki tänast põlvkonda internetieelsest.
Tundub, et kontaktide rohkusest on saanud pöördumatu sotsiaalne üliväärtus. Samasse ritta kuulub ka peokultuur, kus osalemine toimib staatuse näitajana. Ilmselt just selle survestava konteksti tõttu on omandanud eriti dramaatilise tähenduse üksinduse teema. Üksildus võib olla väiksem või suurem reaalne ühiskondlik ja personaalne probleem, kuid pidutsemise ja kontaktifetiš toimivad selle võimendajana. Samas on varju jäänud üksiolemine selle positiivses tähenduses – kui sisemise tasakaalu ja harmoonia märk. Võibolla selles ongi asja tuum: mis tahes virtuaalsest võrgustikust ei ole mõtet otsida seda, mis tuleks kõigepealt iseendast üle leida … Aga tagasi tulles Facebooki juurde: mulle meenub üks Interneti-video, kus papagoi esitab tuntud lastelaulu „Juba linnukesed …”.
Väga lõbustav – peaksin seda linki vist jagama. Edaspidi püüan võtta aega, et „seinale” ka mõni mind väga sügavalt huvitav mõte või küsimus kirja panna. Eks paistab, võib-olla pean pärast seda ka mõnda oma (eel)arvamust muutma.