Ligikaudu sajast viimases voorus eraldatud  audiovisuaalkunsti sihtkapitali toetusest ainult veerand on kuidagi seotud uute filmide arendamise või tootmisega. Summad on filmitootmiseks muidugi suuremad kui pulmadeks ja matusteks.     

Ei taha kuidagi seada kahtluse alla sihtkapitali nõukogu kompetentsi või aatelisust.  Nõukogus on igati lahtise pea ja missioonitundega inimesed, crème de la crème, kes meil võtta on. Häda on selles, et nende õlul lasub moraalne koorem mujal tegemata asjade eest. Juubelitel ja matustel saavad osaleda ainult sinna kutsutud külalised, mitte laiem filmipublik. Armastust eesti filmi vastu saab tunda aga ainult viimane, miska tahaks väga loota, et vastse kultuuriministri seisukoht, et kulka peaks toetama loomet, mitte kellusid  ja paraade, ka ellu saaks viidud. Selleks ei ole vaja teha midagi kulkaga, mis toimib tõesti hästi, vaid muude ühiskonna regulatiivsete raamidega. Paradoksaalsel moel ei ole need raamid aga kultuuriministeeriumi haldusalas. Inimesed saavad ajaga vanemaks. Mida aeg edasi, seda rohkem tuleb juubeleid ja matuseid. Neid sündmusi tuleb väärikalt tähistada, aga Pegasusele see tuult tiibadesse ei anna. Hea, kui kõhu täis saab.