Ilmselt kuulis Beethoven erinevaid helistikke teravdatult: tema teostes esinev meeleolude ring on tihedalt seotud helistike valikuga. Kõige lüürilisemat poolt tema loomingus esindavad teosed F-duuris („Kevadsonaat”, sümfoonia „Pastorale”, Romanss viiulile op. 50 jt). Dramaatilisemat poolt esindavad tal helistikest c-moll ja Es-duur (sümfooniad nr 3 ja 5, klaverisonaat op. 13 „Pathetique” jne). Helistik G-duur sobis heliloojale ilmselt „pehmemate  väärtuste” väljendamiseks. Selles tonaalsuses leiame vaid ühe tema suurema teose, klaverikontserdi nr 4, aga ei ühtegi sümfooniat.     

Kvartett oli esitatud hea partituuritundmise  ja mõistmisega, esile oli toodud kõik põhiline: esimese osa galantsed kummardused, aeglase osa rahulik kulgemine, skertso hoogsus ja finaali kontrastide rohkus. Võrreldes umbes aastataguse Beethoveni kvarteti op. 131 esitusega oli detailides rohkem ebaühtlust, kuid see ei muutunud määravaks.     

Sonaadi esituses juhuslikkus puudus – muusika esitus oli veenev ja läbitunnetatud. Oli tajutav, et Vulp tunneb (on mänginud) kõiki Beethoveni sonaate ja see on andnud interpreedile Beethoveni viimase sonaadi mõistmiseks vajaliku kogemuse. Dünaamiline diapasoon liikus lüürilise-intensiivse piirides, kõlaliste värvide valik oli rikkalik. Klaver toetas viiuldaja püüdlusi igati ja Lohuaru suutis vältida Kadrioru lossi akustikast johtuvat sagedast nähtust – keelpilli  ülemängimist ja faktuuri paksust. Eriti süvenenult kõlas sonaadi II osa – adagio espressivo, Beethovenil üsna nappide vahenditega antud, aga oma väljapeetud esituse ja pingete juhtimisega suureks looks mängitud. Finaali esitusse jagus karakterite mitmekesisust; vormilt pisut seletamatu ja paikapanematu osa oma rondoliku põhiolemuse ja hilise Beethoveni killustatud tervikuga esitati veenvalt. Kõlanud kontsert oli üks neist, mis juba aastaid  sunnivad muusikasõpru nädalavahetusel Kadriorgu külastama.