Järgnes Bachi Klaverikontsert d-moll BWV 1052, solistiks türgi pianist Fazil Say. Say oli õhtu üks oodatumaid esinejaid, välja kuulutatud kui „geeniuspianist” ja „üks XXI sajandi  suurimaid artiste”. Need on omajagu ohtlikud väljendid, mis kruvivad ootused väga kõrgeks. Võib-olla ei ole õiglane muusikut hinnata ühe õhtu esituse järgi, kuid olles kuulnud elavas ettekandes Brendelit, Anderszewskit, Volodosi, Hamelini, Andsnesi, Bahramit ning mõistagi plaatidelt, klassikakanalitelt ja DVDdelt veel suurt hulka klaveriinterpretatsiooni suurnimesid, tuli seekordset esitust kuuldes tunnistada, et Fazil Say klassikaesitajana nende liigasse ei kuulu. Küll on ta aga värvikas ja põnev isiksus. See arusaamine süvenes veelgi, kui Fazil Say asus esitama omaenda teost, klaverikontserti „Siiditee”. Mitmekülgne Say on ka jazzpianist ning tõenäoliselt ongi ta jazzmuusiku ja improvisaatorina eriti võimekas.         

Kontserdi teises pooles sai Elgari hilisviktoriaanlikku „Serenaadi” kuulates nautida Kremerata Baltica tõepoolest suurepärast kõla- ja toonikultuuri. Järgnevalt mängiti läti helilooja Georgs Pelēcise mõned aastad tagasi loodud teost „Õitsev jasmiin” viiulile, vibrafonile ja keelpillidele. 1947. aastal sündinud Pelēcis on lisaks heliloojakutsele ka doktorikraadiga muusikateadlane, kelle uurimusalaks on olnud Ockeghem ja Palestrina ning ta on ka möönnud,  et tema muusikaline keel ja väljendus on saanud mõjutusi möödunud aja muusikakultuurist. „Õitsev jasmiin” on väga orgaanilise instrumenditunnetusega kirjutatud teos, Neue Schönheit’i mõtlemisest lähtuv lugu, kus soleerivad instrumendid – Jāna Ozoliņa (viiul) ja Andrei Puškarev (vibrafon) – olid õnnestunult sulatatud keelpilliorkestri faktuuri. Värvikaks ja hoogsaks lõpetuseks kontserdile oli Fazil Say klaverikontsert „Siiditee”. Say  looming ongi sageli seotud idamaise, rahvusliku temaatikaga, mida ta kindlasti põhjani tunneb ja tunnetab. Klaverikontserti on kätketud hiiglaslik temaatika ning teose neli osa kujutavad Tiibetit, Indiat, Mesopotaamiat ja Anatooliat, mida Siiditee omal ajal läbis. Teos oli tulvil põnevaid heliefekte, instrumentaariumile oli lisatud gong, kõlavaheldust pakkus ka ettevalmistatud klaver ning mäng klaveri keeltel. Trillerid, staatika, kiired rütmid, rabavad  dünaamilised kontrastid, huvitavad kõlakooslused – kokku sai see värvikas, põnev ja pisut filmilik. Üks muusikaliselt kaalukamaid hetki oli scelsilik staatika ja massiivsus teose kolmandas, Mesopotaamiat kujutavas osas „Massacre”. Saali jõudsid tugevad emotsioonid, esitus oli väga ere ning publiku tulisest aplausist võis järeldada, et kuuldu läks südamesse.