Tähelepanu äratas Louis Andriesseni teos „Erose aed”. Venna mälestuseks loodud viiulipala oli täis habrast kurbust. Valdasid viiuli õhkõrnad flažoletid, mõtlikud monoloogid ja klaveri ebakvadraatses rütmis pehmed akordid, mis kõlasid kui südamest tulevad ohked. Viiulimuusikale vahelduseks esitas Diana Liiv kaks erinevas karakteris klaveripala: Igor Stravinski „Vene tantsu” balletist „Petruška” ja Arvo Pärdi „Aliinale”. Eriti tuleb hinnata pianisti panust ansamblipartnerina, kuna tegemist oli väga keerukate partiidega.
Nüüd põgusaid meenutusi sarja eelmistest kontsertidest. 19. oktoobril esines Tartu Uue Muusika Ansambel koosseisus Tõnu Kalm klarnetil, Kadri Sepalaan viiulil, Lauri Sõõro tšellol ja Kadri-Ann Sumera klaveril. Kontsert köitis tänapäeva repertuaariga, esitleti selle motoorsemat ja modernistlikumat külge. Ettekandel olid Mari Vihmandi, Andrus Kallastu, Mirjam Tally, Manfred Stahnke ja Gerhard Müller-Hornbachi teosed. Muusikaõhtu õnnestumisele aitasid kaasa Kadri-Ann Sumera kommentaarid. Tunnustatud pianisti sõnaseadmisoskust saab ainult imetleda: tema tekst on asjatundlik, samas igaühele arusaadav ja jääb mulje, et see sünnib justkui kohapeal.
Novembrikuus esines trio koosseisus Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello) ja Diana Liiv (klaver). Kavas oli Mati Kuulbergi, Lepo Sumera ja Raimo Kangro ühise tööna loodud Malera Kasuku trio, millega tähistati Lepo Sumera 60. sünniaastapäeva. Romantilise klaverimuusika (Schumann, Liszt) kõrval mängiti Dmitri Šostakovitši klaveritriot nr 2, mille suurepärast esitust tahaks eriti esile tõsta. Detsembrikuu kava kandis pealkirja „Romantismi piiridel”. Kristel Eeroja-Põldoja ja Kadri-Ann Sumera mängisid Robert Schumanni, Franz Schuberti ja Artur Uritamme loomingut. Viimase teos pani mõtlema, kui vähe me tunneme oma heliloojaid ja kui palju on seal huvitavat muusikat.
Metsosopran Karmen Puis ja pianist Jaanika Rand-Sirp tõid Viljandisse kava pealkirjaga „Helid läbi sajandite”, mis koosnes lauludest, alates Henry Purcellist kuni Richard Straussini. See oli meeleolukas teekond läbi kahe ja poole sajandi ning sisaldas kammervokaalloomingu kaunimaid pärleid. Eriti õnnestusid Hugo Wolfi ja Richard Straussi laulud. Karmen Puis valdab hästi Lied’i stiili, ta suudab jäägitult laulu sisusse sisse elada, tehes seda ilma ooperlike liialdusteta. Pianist toetas lauljat kõigis nüanssides, tema mäng oli väga nauditav. Tahaks tänada esinejaid ka selle eest, et kuulajatel oli võimalik kavalehelt lugeda laulude ilusaid tõlkeid. Kahjuks ei saanud kuulama minna Jaan Otsa ja Jaan Kapi esinemist 14. märtsil, aga kuuldavasti oli kontsert olnud väga menukas. Kammermuusika sarjale lisaks esines kaks huvitavat pianisti, nii Kadri-Ann Sumeral kui Kristi Kaptenil oli mõlemal kavas nii romantikuid kui XX sajandi muusikat. Sumera tugevad küljed, aktiivne ja täpne rütmiline külg ning eredad karakterid, tulevad eriti esile nüüdismuusikas. Tema kontserdile tagasi mõeldes meenub eeskätt Karol Szymanowski „Maskide” efektne ja sisukas esitus.
Olime siiani arvamisel, et muusikakooli orkestrimaja klaver ei ole just kõige parema kõlaga, kuid alates Kristi Kapteni kontserdi esimestest taktidest olime lummatud, millised kaunid soojad helid voolasid noore pianisti sõrmede alt. Kui Prokofjevi sonaadis võis imetleda meeleolukaid lüürilisi teemasid, siis Liszti Ballaadis jäi jõulisest heroilisusest siiski vajaka. Niisugused muljed meenuvad, kui tagasi vaadata lõppevale hooajale. Loodetavasti leiavad Eesti interpreedid ka edaspidi tee Viljandi muusikakooli, et meie õpilastel tekiks harjumus kontserte külastada ja et nad kuuleksid suurt muusikat, mis innustaks neid pilliõpingutes.