Kõige olulisemaks sündmuseks noorte trompetisolistide-pilliõppijate jaoks ning trompetipäevade sisuline kõrgpunkt oli viies vanusegrupis toimunud konkurss „Trompetitalendid Tallinn 2011”, millest Eesti noorte kõrval võtsid osa ka Läti, Leedu ja Hispaania mängijad.
Trompetipäevade programmis oli veel meistrikursus, mida juhendas Simo Rantanen (Soome) ning rahvusvaheline konverentstäienduskoolitus trompetiõpetajatele. Suurepärase kontserdi andis 10. aprillil hispaania trompetisolist Adán Delgado Illada koos Jaan Otsaga (klaveril). Trio, kus mängis kaasa veel Ivi Ots viiulil, esitas ka Maksim Štšura värske helitöö, huvitavate kõlaleidude ja hea vormitajuga üles ehitatud „Winds of Reval” on pühendatud just Tallinna XXII trompetipäevadele. Tihedatele tööpäevadele pani uhke punkti galakontsert 11. aprillil Estonia kontserdisaalis, kus esinesid igas vanuses konkursivõitjad ning kolm Tallinna puhkpilliorkestrit, meistritest aga demonstreeris kõrgeimat klassi Rubén Simeó Gijón (Hispaania).
Et suuri asju korraldada, pole vaja mitte ainult suurelt mõelda, vaid ka palju korraldustööd teha. Trompetipäevade eestvedaja on kõik need 22 aastat olnud trompetist-solist, pedagoog ja dirigent Aavo Ots, kes on suutnud mobiliseerida oma pere – kõik kolm poega küünivad virtuoositasemeni, olles võitnud auhindu kodus ja väljaspool –, aga ka laiapõhjalise ja üleriigilise trompeti- ning vaskpillientusiastide võrgustiku. Võib öelda, et trompetining üldse vaskpillimängu ja -mängijatega tegeldakse aasta läbi üle kogu Eesti, eriti aga Kagu-Eesti kandis, ning kõikides vanuseastmetes. Ja nii on see toiminud aastakümneid! Praeguses majanduslikus olukorras aitab asjaajamisi kergendada MT Ü Aavo Otsa Muusikastuudio, ent kuigi raha on möödapääsmatu asi, siis olulisim on siiski inimene-mõttekaaslane. Trompetipäevade ajalugu kätkeb tihedaid kontakte paljude trompetivirtuoosidepedagoogidega mitmetelt maadelt. Eesti trompetikoolkond on olnud tihedalt seotud Peterburiga: suur osa meie nimekaid trompetimängijaid ja koolkonna rajajaid on hariduse saanud Leningradi/Sankt-Peterburgi konservatooriumis, nende hulgas Aavo Ots ise (EMT A dotsent), Neeme Birk (mitmete rahvusvaheliste konkursside laureaat ja Peterburi Akadeemilise SO solist), Jüri Leiten (Eesti Kontserdi direktor, trompetisolist ja Estonian Dream Big Bandi dirigent). Kõik nad on õppinud legendaarse professori Juri Bolšijanovi juures, kes on olnud tihedalt seotud ka Tallinna trompetipäevadega, andnud siin korduvalt meistrikursusi ja osalenud žürii töös.
Festivaliorkestreid on juhatanud ka Donald de Roche (US A, Chicago), Trevor Ford (Norra), Arild Andersen (Norra) ja Viktor Sumerkin (Venemaa, Peterburi). Aavo Ots selgitab: „Trevor Ford on suurel määral mõjutanud puhkpillimängu arengut Eestis ja paljud muusikud kasutavad sageli just tema tutvustatud repertuaari. Aga meistrikursusi on läbi viinud ka sellised rahvusvaheliselt hinnatud interpreedid nagu Timofei Dokšitser (Moskva), Jouko Harjanne (Helsingi), Juri Bolšijanov (Peterburi), Johann Gansch (Salzburg), Konradin Groth (Berliin), Steven Verhaert (Antwerpen) ja Adán Delgado Illada (Madrid). Nagu tänavustest kavadest paistab, on meil praegu tihe side Hispaania mängijatega. Nende mängustiili iseloomustab kergus ja vabadus, mõtteselgus, mis vabastab füüsise pingest ja tagab musitseerimise täiuslikkuse. Tegelikult on uue koolilise mängutehnika ja pedagoogika vaimne isa Maurice André, kelle juhendamisel on üliandekast hispaania koolipoisist Rubén Simeó Gijónist mõne aastaga arenenud üks maailma hinnatumaid soliste. Lihtsalt seletades pole kooliliselt rõhk mitte eelkõige tehnika arendamisel, vaid mõttetööl, kujutelmal ajus, et impulss kõigeks järgnevaks lähtuks siit. Sellest johtub siis ka tehniline vabadus.
Õpetajatele suunatud täienduskoolitusel käsitles iga lektor üht interpretatsiooni või pedagoogika vaatenurka. Nii tutvustas näiteks Simo Rantanen üldpedagoogilisi printsiipe trompetiõpinguis, Adán Delgado Illada viis läbi praktilise mängutunni, tuuba õppejõud Madis Vilgats analüüsis kujutlust ja toonikultuuri, mis on kõigi vaskinstrumendi mängijate ühine probleem.”
Seekordne konkurss oli juba seitsmeteistkümnes. Žürii töötas järgmises koosseisus: esimees Simo Rantanen (Sibeliuse akadeemia), Adomas Kontautas (Leedu muusika- ja teatriakadeemia) ja Rubén Simeó Gijón (rahvusvaheliste konkursside laureaat).
Simo Rantanen tunnustab: „Vanusegruppe oli viis, igas ligi kümme mängijat. See on suur osavõtjate arv! Kõik mängijad, ka kõige väiksemad, kuni 11 aastased lapsed, pakkusid rõõmu ja rahuldust oma ilusa tooni ja mängu puhtusega. Eesti noored armastavad kiiret mängu, meie Soomes oleme pikatoimelisemad ja eelistame aeglasi lugusid – olgu see nii naljaga pooleks öeldud. Vanemad mängijad näitasid väga head tehnikataset ja galakontserdil võivad nad täieõiguslike solistidena üles astuda. Kui küsite üldtaseme ja stiili kohta, siis ma ei näe erinevust tavalisest Euroopas levinud mängustiilist. Eesti on avatud ning Aavo Ots oma laiahaardelise tegevusega ja kas või needsamad trompetipäevad avardavad nii õpetajate kui õppurite ja juba mängijatena iseseisvat elu elavate pillimeeste silmaringi. See on niisuguste pillipäevade ja konkursside hindamatu järelmõju. Mul oli siin väga põnev!”
Auhindu võitsid: noorimad Laur Keller, Andreas Kalvet ja Alius Fjodorovas (Leedu) ning Karl Jõgar; kuni 13 aastased Jüri Jõul, Kristupas Žiūra ja Vytautas Juknys (mõlemad Leedust); 14–16aastased Paul Aleksander Tarand, Kristijonas Sakalauskas (Leedu) ja Reinis Puriņš (Läti); 17–20aastased Vytautas Milieška (Leedu), Märt Metsla ja Chris Sommer ning Augustinas Malikėnas (Leedu); 21-25aastased Neeme Ots, Jaan Ots ja Allan Jallai.
Galakontsert oli meeldivalt ja õpetlikult üles ehitatud. Teise osa võiks tinglikult kokku võtta nimetusega „puhkpillid igapäevaelus”: pakuti noorteansamblitelt kergelt improvisatoorset džässi ning seejärel Tallinna kolme puhkpilliorkestrit (Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Noorte Puhkpilliorkester) ühekaupa ja ühendorkestrina. (Selles koosseisus minnakse suvel Vilniusse „Gaudeamus’ele”.) Eriti suurt tulevikku näeb Aavo Ots Eesti Noorte Puhkpilliorkestril, kes ka kontserdil näitas suurt mängulusti ja puhast intonatsiooni. Kontserdi esimene pool oli pühendatud aga traditsiooniliselt konkursi võitjatele. Esinejad jätsid tõepoolest väga hea mulje nii pillioskuse kui lavanärvi poolest, vanemate mängijate puhul võis juba rääkida virtuoossest tehnikast. Avapoole lõpetas aga žürii liige, vanuselt konkursist osavõtnutega samast mastist hispaanlane, kõigest 18aastane Rubén Simeó Gijón. Tema mäng näitas kätte need kõrgused, kuhu pürgida. Hispaania rahvaviis „La Virgen de la Macarena” trompetile oli melismide ja kõikvõimaliku tehnilise tulevärgi poolest kõrgem pilotaaž, mis hetkekski ei tundunud „tehnikana tehnika pärast”, vaid millest hoovas sügavat musikaalsust ja hispaania rahvamuusikale omast ülitundlikku hinge. See oli fantastiline ja kõige laiemas tähenduses ka õpetlik elamus.
Puhkpillimängijate pidu ehk projekt „Youth Wind Fest” aga jätkub! (vt www.Musicstudio.ee)