Kuid nii on see vaid esmapilgul, sest Kitzbergi „Libahundil” on kõik melodraamaks vajalikud eeldused: on Tiina-MarguseMari armukolmnurk ja on keelatud armastus, mida „pahad” ei mõista. Lõppeks on ju ka Tiina mõneti müstiline tegelaskuju, kelle saab lavale tuua „Ooperifantoomi” hämarusest tulnud peategelase võtmes. Kitzbergil on Tiina küll ohver, kuid lavastaja Neeme Kuningas on talle etenduses siiski appi kutsunud üsnagi atraktiivse hundikarja. Justnagu tabamatud tasujad.
Muusikali tervikmuljest rääkides alustagem sellest, et too kahevaatuseline vaatemäng on loodud-lavastatud n-ö koguperetükina. Väiksematele mudilastele mõjuvad kahtlemata pilkupüüdvad kostüümid (Grete Laus) ja muinasjutulis-naljakad massistseenid, veidi suuremad lapsed kuulavad ilmselt mõnuga noortepäraseid poplaule (autoriteks Tiit Kikas ja Jaagup Kreem), papad-mammad aga märkavad etenduse sotsiaalset satiiri ja rahvusluse sildi taha peituva ksenofoobia (muulased välja!) naeruvääristamist. Seejuures pole „Libahundi” tegijad õnneks kuskil maitsevääratustesse libastunud, mida nn igaühele midagi tükkide puhul ikka juhtub. Peategelaste kolmik oli lavale toodud väga selgepiiriliste ja nimme lihtsustatud, must-valgete karakteritena: Tiina (Liisi Koikson) läbinisti lüürilise ja positiivsena, Mari (Hanna-Liina Võsa) koketselt hüsteeriliseks Barbie’ks karikeerituna ja Margus (Arno Tamm) otsustusvõimetu toslemina, keda kõik teised kotivad. Peale Tiina muidugi, kes teda armastab, kuid saamatuse pärast ka pisut tögab.
Muusikaliselt oli kõige nauditavam mõistagi Liisi Koiksoni lauldud Tiina, kuna Hanna-Liina Võsa oli Mari rollis tegelikult subretiks taandatud. Aga hea sooritus sellegipoolest. Samas ei saa väita, et Arno Tamm oli Margusena just kõige parem valik: vokaalselt kandvuselt ja häälematerjalilt jäi ta paraku oma naispartnerite varju. Võib-olla polnud ta oma rolli jaoks veel piisavalt „läbi küpsenud”. Etenduse neljandaks osapooleks oli lambakarjaks kostümeeritud rahvas. Kusjuures see oli küll loll, aga ka kuri lambakari, kelle puhul kehtiksid pigem ütlemised, et „lammas on lambale hunt” ja „lambad söönud, hundid terved”. Tiina kui tumedapäine võõras tõrjuti sellest sootsiumist muidugi välja, kuna „meie omad on kõik sinisilmsed ja heleda peaga”. Niipalju siis aarialikust tõupuhtusest ja rahvuslikust ksenofoobiast …
„Libahundi” lavastuse eredaim trump oli kahtlemata etenduse dünaamiline koreograafia (Vahur Agar) oma fantaasiarikaste tantsunumbritega. Karusnahkades huntide esimene pilkupüüdev tantsustseen meenutas oma ürgsuses küll üsnagi äratuntavalt ukraina eurolauliku Ruslana võidulaulu videot. Samas seostus kogu see koreograafia hästi Hardi Volmeri efektselt minimalistliku lavakujundusega, mille põhielemendiks olid hiiglaslikud butafoorselt hambulised hundirauad. Lavastus oli Neeme Kuningal vähemalt selles osas hästi läbi mõeldud, et ta oskas kõik need ligi 30(!) osalejat nutikalt suhteliselt väikesele lavale ära paigutada nii, et alles lõpuaplausi ajal sai aru, kui palju neid tegelikult oli.
Mis aga küsimuse tekitas, oli see, et Kuningas näis olevat lavastanud pigem Koiksoni-Võsa-Tamme jt esitatud laule kui „Libahundi” tegevustikku. Niisugusel lähenemisel on omad head ja vead. Kikase Kreemi huvitavate laulude sidusus sellest muidugi võitis ja etenduse sisemine dünaamika ei raugenud hetkekski. Aga oleks oodanud ka mõnda väljendusrikast sõnalist dialoogi, mis tegevustikku pisut rohkem elavdanuks. Kas või Kitzbergi näidendi kallal pisut meelevalda tarvitades. Sest seda oli Kuningas juba niikuinii teinud, näiteks paigutas laul „Ostke asju” rahva (lambakarja) ju tänapäevasesse tarbimisühiskonda.
Aga ka sellisena mõjus muusikal „Libahunt” kahtlemata nii lennukalt kui värskendavalt.