Plaadil „Deux Ex Klavier” esitab Nahkur
kolm suurteost Bachi-Busoni, Erkki-Sven Tüüri
ja Robert Schumanni loomingust ning sinna
vahele ühe Franz Schuberti väikevormi. Kui
ajakirja Piano News kriitik Burkhard Schäfer
peab plaadi kõrgpunktiks Schumanni „Sümfooniliste
etüüdide” op.13 esitust, siin mina
tahan sellest ettepoole tõsta Bachi-Busoni
„Chaconne’i”, eeskätt selle meisterliku kõlakorralduse
poolest. Teose esituse lähtepunkt
on küll akadeemiline, kuid teostus küllaltki
vabameelne. See seisneb eeskätt suhtumises
liikumisse ja ka toonikäsitlusse, mis ei
keela lahtiütlemist rangest struktuurist. Üks
asi on Bachi „Chaconne” viiulile, selle seade
klaverile aga hoopis teine olukord. Busoni on
„Chaconne’i” teostanud, ületades viiulivirtuoossuse
veel omakorda klaverivirtuoossuse
kõrgema pilotaažiga. Ja mitte ainult. Seadega
on heidetud uus valguskiir erinevatele variatsioonidele,
lubades inspireerivaid lahendusi.
Teose monumentaalsus, kujundite kontrastsus
ja pianistlik nõudlikkus vajab hästi kujunenud
muusikalist arusaamist, arengulist tervikuspüsimist
ning mitmekülgset klaverivaldamist.
Selles osas on esitus kõrgel tasemel, avaldades
mõju oma sihipäraste kavatsuste ja pinget
loova kujundusega.
Erkki-Sven Tüüri Klaverisonaat (1985) on
veenvalt ja meeldejäävalt mängitud. Hästi
on õnnestunud edasi anda ärevus, pulbitsev
rahutus ja närviline rahulolematus. Võib-olla
on „ütlemised” mõnikord liiga sirgjoonelised,
jätmata ruumi kahtlevatele mõttearendustele,
Tüürile nii omastele õhkõrnadele pöördumistele
hinge salajasemate soppide valda (piano!).
Paremini tulevad välja need kujundid, kus on
indu ja otsustavust, ka need õelad vaheletulemised,
mis nagu ootaksid vastust. Kolmeosalise
sonaadi igal osal on oma iseloomulik nägu
ja selge dramaatiline arendus. Esitusest kostub
tugev isiklik suundumus ja osav klaverimängimine.
Schuberti Impromptu Ges-duur op. 90 nr
3 asub plaadi terviku seisukohalt väga õiges
paigas, aga selles esituses hakkavad segama
„iludusvead”. Iseloomulikku voolavust, mida
peaksid toetama meloodia all pidevalt vurisevad
kuueteistkümnendikud, takistavad episoodilised
seisakud nende loomulikus liikumises
ja niisugusel baasil on kaunist meloodiat tülikas
nautida. Ei taha uskuda, et selline esitusviis
oleks taotlus, pigem tuleks seda mingiks
maneeriks pidada.
Schumanni „Sümfoonilised etüüdid” op.13
on Nahkuril orkestraalselt lahendatud. Käsitluses
kasutatakse kompaktseid värve ja ilmutatakse
laia haaret, õigustades sellega nimetust
„sümfoonilised”. Etüüdidest on Nahkuril hästi
õnnestunud otsustavamad ja ägedaloomulisemad
karakterid, eriti 7. ja 10. etüüd ja 1.
lisa, rääkimata 12. etüüdist, mis on võimsas
progressioonis kuni viimase akordini. Eriti
hästi mõjuvad selle peateema erinevas valguses
ja gradatsioonis kordumised. Kergust,
läbipaistvust ja nõtkust oodanuks 1., 3. ja 5.
etüüdis ja ka 5. lisas. Tundub, et esitaja ei hooli
siin piano nüanssidest ja nende järele tekkis
kuulates nälg. Kogumulje jääb ikkagi soliidne,
prevaleerib suurejoonelisus, tehniline üleolek,
omanäoline lähenemine ja enesekindlus, mis
tundubki olevat Hando Nahkuri pianistinatuuri
iseloomulikumaid jooni.