Sellist tausta arvestades pole tegu sugugi kesise saavutusega. Vastupidi, vähemalt kaks omadust on täiesti samal tasemel kui „Jan Uuspõllus”. Esiteks hoogsus, s.t filmi tempo, mis vastandub järsult eesti filmi paranoilisele staatilisusele ning venivusele. Mitmed stseenid, eriti finaalis, on nii napid ja löövad, et mõjuvad pigem plakatite kui filmilõikudena. Siit ka mingi raskesti seletatav, kuid kindel assotsiatsioon Alexandre Dumas’ vanema nelja musketäri raamatuja filmiversioonidega. (Produtsent Ben oleks sel juhul kapten de Treville’i rollis.) Teiseks massistseenide ja statistide etteastete äärmiselt detailne ja paljuütlev väljapeetus. Igal inimesel on oma koht, iga kaadris olija jääb meelde. Nii moodustub filmis lausa toredate kõrvalosade paraad (Lenna Kuurma, Piret Järvis, Veikko Täär, mustanahaline Rootsi produtsent, Angela Aak, Jaanus Nõgisto jpt). Jaanus Rohumaa koguduse juhina – arvestades tema rolli päris elus president Ilvese nõuandjana – on aga lausa geniaalne leid. Võiks veel lisada Maimiku ja Tolgi hea individuaalse töö näitlejatega, aga erinevalt kahest eelmisest parameetrist pole see kuigi haruldane.
Nii jube see eesti täispika mängufilmi seis siiski pole, et mõne režissööri puhul näitlejatega mitte hakkamasaamist ette heita.
Tänavu varem linale jõudnud mitme pika mängufilmi taustal mõjub „Kormoranid” samuti helgelt. „Ühe minu sõbra” äraleierdatud („vana mees tahab koju”) ja „Rotilõksu” amööblikult vaimuvaese („poliitikud on värdjad”) kreedo taustal on „Kormoranide” oma („üks kord rokkar – eluaeg rokkar”) tunduvalt atraktiivsem, sisukam ning, mis peaasi, filmilikum. Asko Künnap ütles hiljuti „Jüri Üdi klubis” umbes nii, et „postmodernism” on sedavõrd mõttetu sõna, et selle võiks igas seoses asendada sõnaga „guglunk”. „Kormoranide” kõige tõsiseltvõetavam liin tõestab, et sama võib öelda ka „roki” kohta. Postmodernism kui elustiil, rock’n’roll kui elustiil – no ei ole vahet. Jeesus Kristus oli maailma esimene rokkar, esimene postmodernist ja esimene guglunk. Maimiktolgilikult lihtsalt, kuid löövalt kajastub filmis ka rokkmuusika põhiolemus: väline vorm võib drastiliselt muutuda, kuid telgitagused mehhanismid jäävad samaks. „Kormoranides” korduvalt viidatud The Rolling Stones ei ole kordagi pidanud ümber õppima, kuidas lavale tulla, kuidas ära minna ning kuidas pressiruumis käituda.
Vähegi arvestatava kunstilise üldistuseni või elamuse pakkumiseni „Kormoranid” siiski ei küündi. Eriti võigas on peategelase (Guido Kangur) lavanimi Keiser, mis ei haaku absoluutselt filmi mineviku- ega olevikukäsitlusega. Miks peaks kedagi kutsuma „keisriks”, kui ta ei oska muud kui laval korrutada, et siga aeleb sita sees, sest tal ei ole sulgi. Sellise jamaga ei löö keegi kunagi kusagil läbi. Olnuks peategelase nimi näiteks Ahv või Mollusk, olnuks kogu filmi üldmulje tunduvalt kunsti- ja elutõele lähem.
Ka Keisri naissuhted on tülgastavad: emaga läilad, pruudiga psühholoogilise põhjenduseta. Tõsi, töölisneiu Liisi (Elina Pähklimägi) suhe sakslasest erudiidiga (Mikko Fritze) on veel põhjendamatum (kultuuritasemete dissonants), nii et lõpplahendust kompromissi näol võib isegi aktsepteerida. Lootusrikkaim ja sümpaatseim liin bändikaaslase ja konkurendi Taisto naisega (Ene Janson) jääb mahult kahjuks vaid sketši tasemele. Väga halb on seegi, et nii filmi muusika kui laulusõnad on küündimatud. Ainus helge auditiivne hetk oli „Kormoranid 3” (Tanel Padar ja tantsutüdrukud) etteaste – sedagi eelkõige tänu pildile, liikumisele ja konteksti ilmekusele, mitte muusikale.
Eelnimetatud puudus (kultusbändi liikmeks nimetatud, tegelikult kretiini tasemel olemine) kehtib vähemalt ühes, arbuusi vägistamise stseenis ka Tormilinnu (Jüri Vlassov) kohta. Ja kuna see on tema jaoks keskne, siis ka kokkuvõttes. Üldiselt mõjub Tormilind siiski Keisrist tõetruumalt nagu ka Roman Baskini Santana. Tõsi, viimane on jälle liiga intelligentne ja liiga vähe rokkar, nõnda et jääb arusaamatuks, miks ta sellesse palagani üldse sekkub. Täpselt sama võib öelda Harry Kõrvitsa kohta, ehkki tema roll ongi rohkem tagaplaanil, seega on ka vähem loogilist vastuolu. „Viienda nimitegelase” Enn Klooreni surm filmi linalejõudmise ajal aga annab „Kormoranidele” tagantjärele ootamatult võimsa eksistentsiaalse lisamõõtme (võrdle James Deani fenomeniga viiekümnendatel). Nördima paneb, et loole ei üritatudki mingit ajaloolist mõõdet anda, kuigi 40 aastat on ju pikk, sisutihe ja kiiresti muutunud aeg. Mitte mingeid ideid, mitte mingeid maailmaparandamise soove, mitte mingit kirgastumist – lihtsalt 40 aastat peldikut. Sita sees aelevad sead. Vanad rokipeerud või klassikapeded – mis seal vahet, ühed pervod kõik. Võrdluseks: Vanemuise muusikalis „Ruja” tabati eesti roki „tormi ja tungi” aegade fiiling palju paremini, lausa perfektselt ära.
Häiris ka ropendamine. Ropendamist kinolinal saab aktsepteerida vaid siis, kui see iseloomustab mingit tegelast või annab edasi stseeni olemust. Mitte aga siis, kui kellegi perssesaatmisega lahendatakse enam-vähem kõik konfliktsituatsioonid. Üldiselt oli filmi tekst siiski komöödiapärane ja dialoogid töötasid hästi.
Veel üks, kusjuures täiesti välditav möödapanek „Kormoranide” juures oli see (ühe netikommentaatori sõnu kasutades) „masendav ning sõna otseses mõttes juba oksendamiseni vahutav tüütu propaganda, mis selle üllitise ümber käib”. See analüüsivaba mula (vaata näiteks Eesti Ekspress 17. III ) häälestas auditooriumi, sealhulgas ka mind äärmiselt negatiivselt, filmi tegelikku taset arvestades aga ebaõiglaselt.
Üldiselt lisab „Kormoranid” eesti filmiajaloole vähe, nagu ka „Üks minu sõber” ja „Rotilõks”. Tundub, et Eestis tehaksegi mängufilme ainult sellepärast, et kellelgi on liiga palju raha. Kunstilist taset enam ei üritatagi. Eriti armetult mõjub see dokfilmide, aga ka näiteks teatri taustal. Kujutage ette, et mõni eesti teater kiitleks üheainsa argumendiga: „Meil oli mullu ainult kaks uuslavastust, sel hooajal aga tervelt kaheksa!”. Niisiis ignoreeriks kvaliteeti
täielikult. Kusjuures täispikk film pole sugugi see kõige andetum žanr, lühifilmid on enamasti palju masendavamad. Olen oma silmaga näinud filmi, mille süžee põhineb sellel, et advokaadibüroo omanik tõkestab ühel oma alluval kõigi vahenditega mitu kaasõpilast surnuks tulistanud koolipoisi kaitsmist kohtus, – selle asemel et nagu iga normaalne firmajuht ootamatult kaela sadanud maailmakuulsuse üle õnnest lakke karata. Aga no mis sa hädaga teed, on ju vaja mingeid konfliktikesi välja imeda, kas või sulepea söögitorus! „Valgus Koordis” ja „Andruse õnn” on selles kontekstis ikka väga elutruud linateosed.
Resümee: kui „Üht minu sõpra” võis vaadata vaid ühe korra (teine oli juba tapvalt igav) ja „Rotilõksu” mitte ühtegi, siis „Kormoranid” kannatab vist kaks seanssi välja küll.