Rahvusvaheline konverents “Mälu transdistsiplinaarsetes perspektiivides” (“Memory from Transdisciplinary Perspectives: Agency, Practices, and Mediations”) 11. – 14. I Tartus 

 

11. – 14. jaanuarini peetakse Tartu ülikoolis rahvusvahelist konverentsi “Mälu trans­dist­siplinaarsetes perspektiivides” (“Memory from Transdisciplinary Perspectives: Agency, Practices, and Mediations”). Konverentsi on korraldanud TÜ kultuuri- ja kommunikatsiooniteaduste keskus, interdistsiplinaarne teadusüksus, mis loodi 2005. aastal eesmärgiga edendada humanitaar- ja sotsiaalteadlaste koostööd. Konverentsi idee kasvas välja keskuse projektist, milles uuritakse mälu  mõiste erinevaid distsiplinaarseid, interdistsiplinaarseid ja transdistsiplinaarseid tähendusi. Eeldatakse, et mälu uurimisobjekti ja analüütilise vahendina kätkeb endas võimalusi sotsiaal- ja kultuuriteaduste tugevamaks integreerimiseks.

1990. aastatest oleme tunnistajaks sellisele mälu-uurimise  tõusule, mida liialdamata võiks nimetada plahvatuslikuks. Mälu semantiline väli on selle tulemusena mitmekesistunud ning samaaegselt hägustunud. Eri distsipliinides või ka distsipliinidevaheliselt räägitakse sotsiaalsest ja kultuurimälust, kollektiivsest ja kommunikatiivsest mälust, narratiivsest ja materiaalsest mälust, avalikust ja privaatsest mälust.  Konverentsi eesmärk on anda kriitiline ülevaade mälu-uurimise mõistetest, ideedest ja teooriatest, nende kujunemisest ning arenguvõimalustest, kaaluda mälu-uurimise transdistsiplinaarsuse plusse ja miinuseid.

Transdistsiplinaarne hoiak rõhutab pideva aktiivse dialoogi vajadust mälu uurivate valdkondade vahel, kusjuures ühte vaatepunkti ei või eelistada teisele, teoreetilis-metodoloogilisi haakumisi tuleb leida üldisematest mäluga seotud küsimustest (nt vahendatus, kehastumus, agency, jms). Samuti on transdistsiplinaarsuse puhul oluline mälu kompleksne käsitlus, mitte ainult akadeemilise maailma huvidega arvestamine, vaid püüd lülitada mälukäsitluste kaardile ka teised ühiskonnas mälu määratlevad diskursused ja praktikad (poliitika, meedia jt), aidates nii kaasa sotsiaalkultuuriliste lõhede ületamisele tänapäeva maailmas. Ka paljud Eestis viimasel ajal lahvatanud ”mäluskandaalid” (nt Lihula ja pronkssõduri mälestusmärk, ERMi uue maja arhitektuurikonkurss ja Sakala keskuse rekonstrueerimine) viitavad laiapõhjalisema dialoogi vajadusele küsimustes, kuidas me mõistame mälukihistusi ja ennast kollektiivse mälu aktiivsete kujundajatena.

Nelja päeva jooksul astub ettekannetega üles üle 90 teadlase Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Ungarist, Soomest, Rootsist, Leedust, Poolast, Slovakkiast, Austraaliast, Saksamaalt, Austriast, Hollandist, Venemaalt, Kanadast, Iisraelist, USAst, Tšehhist, Horvaatiast, Itaaliast, Portugalist, Bulgaariast, Singapurist ja Eestist. Distsipliinidest on esindatud antropoloogia, ajalugu, kirjandus- ja teatriteadus, semiootika, etnoloogia, folkloristika, meedia-uuringud (ajakirjandus, film, nn uus meedia). Konverentsi kuus plenaarettekannet on teadlastelt, kelle mälukäsitlused on ühel või teisel viisil mõjutanud mälu uurimist tänapäeva kultuuri- ja sotsiaalteadustes: kultuuripsühholoog James Wertsch (Washingtoni ülikool), kirjandusteadlane ja kultuuriteoreetik Susannah Radstone (University of East London), semiootik Paul Bouissac (Toronto ülikool), folklorist Seppo Knuuttila (Joensuu ülikool), kirjandusteadlane Tiina Kirss (Tartu ülikool) ning antropoloog David Berliner (Kesk-Euroopa ülikool). Konverentsi neljal päeval toimub ühtekokku 23 erineva temaatilise rõhuasetusega sessiooni.

Konverentsi teoreetilise suunitlusega ette­kannetes analüüsitakse kriitiliselt peamiselt kollektiivse mälu kategooriat. Arvestades mälutemaatika populaarsust (sellest räägitakse juba distsipliinideüleselt kui mälu-uuringutest), on mälu kontseptsioonide suhtes arvatavasti vaja ilmutada samasugust epistemoloogilist “valvsust”, mis viimase 25 aasta jooksul on osaks saanud teistele kultuuriteaduste “supermõistetele” nagu “kultuur”, “traditsioon” või “etnilisus”. Ettekannetes ongi uuritud seda, kuidas mälu mõistmine on muutunud ajas vastavalt sellele, kuidas on toimunud muutused distsipliinides ja teoreetilistes mõttevooludes (eelkõige ajaloos, psühholoogias, sotsioloogias, antropoloogias, kultuuriuuringutes ning poststrukturalismis). Tuuakse välja, millised valesti- ja mitmetimõistetavused tekivad sellest, et mälu mõistet kasutades rõhutatakse tihti erinevaid asju (nt ühiseid minevikurepresentatsioone, mitmetist mälestamise praktikat, minevikukogemuse vahendamist). Nii mõnigi osalejatest on lubanud välja tulla ettepanekute ja lahendustega, kuidas päästa mälu mõiste kontseptuaalsest hägususest, millesse ta on langenud.

Kaks mõistet, mis ettekannetest kriitiliste märksõnadena läbi käivad, on “kehastumus” (embodiment) ja “individuaalne teotsemine, indiviidi aktiivne kultuuriloome” (agency). Esimene keskendub küsimusele, kuidas see, mida me kultuuriks nimetame, on manifesteerunud meie kehas. Mälu-uurijad on probleemi ees, et sotsiaalse konstruktsiooni jt teooriatest arendatud mälumudelid jäävad sotsiokultuuriliste protsesside analüüsil liiga abstraktseteks – ka kognitiivsed protsessid on kujundatud kehalise kogemuse poolt. Ettekanded tematiseerivad seda probleemi erinevate juhtumianalüüside (nt arvutiõpe klassiruumis, amneesia, Alzheimeri tõbi,  kätteharjunud argitegevused) kaudu, samas pakutakse ka metodoloogilisi lahendusi, kuidas ühendada filosoofilised ja lingvistilised kontseptsioonid bioloogiliste mudelitega.

Individuaalset teotsemist rõhutavates ettekannetes argumenteeritakse, et see kultuurilise toimimise aspekt tuleb tõsta analüüsi keskmesse, kui püüame selgitada mälu rolli (kollektiivse) identiteedi kujunemises. Ettekanded problematiseerivad subjektsust, aga ka konteksti (nt mis oleks, kui me ei piiraks mälestusi kontekstis ettemääratud ruumiliste ja ideoloogiliste piiridega, kuidas saavutada kontekst, mis poleks niivõrd abstraktne taust, vaid pigem otseste suhete läbipõimunud võrgustik, “kuhu” paigutada indiviid tema konteksti suhtes?). Siia probleemide ringi kuuluvad ka avaliku-privaatse suhted mäletamises, see on paljude ettekannete keskmes.

Konverentsi põhifookuses on mälu ja ajalugu. See on väga laialt esindatud teemavaldkond, mille raames otsitakse vastuseid küsimustele, kuidas tõlgendatakse olnut muuseumides, monumentides, linnapildis, historiograafias, eluloolises mäletamises. Ajalugu käsitletakse laias laastus kahel, üksteisega tihedasti läbi põimunud tasandil: teatud ühise kogemusena ja teisalt (kollektiivsete) ajaloopiltide konstruktsiooni, re- ja dekonstruktsioonina.

Eraldi sessioonides käsitletakse konverent­sil (re)migratsiooni- ja küüditamiskogemust. Võrdlusbaas “migratsioonimälu” üle arutlemiseks on mitmekesine: Volõõnia tšehhide tagasituleku lood, Teise maailmasõja järel Austriasse väljasaadetud sloveenide, Rootsi põgenenud lätlaste ning Slovakkia mustlaste lood. Nende lugude põhjal esitatakse laiapõhjaline küsimus mälu rollist ajaloo (ümber)kirjutamises vastavalt muutustele, mis Euroopas XX sajandil on toimunud. Sama problemaatika on õhus ka teistes sessioonides, kus keskendutakse nn suurte ajaloosündmuste kogemusele. Näiteks Teise maailmasõja mäletamisele pühendatud sessioonis räägitakse rumeenlaste sõjamälestustest konfliktsete mälurežiimide kontekstis, portugali töölisnaiste sõjaaegsest argikogemusest ning sõja pidevast kohalolekust soomlaste sõjajärgses igapäevaelus.

Lisaks küsimusele, mida kujutavad endast need kogemused, mis on avalikust ajaloopildist kõrvale jäänud ning millest me suurt midagi ei tea, esitatakse konverentsil küsimus, mis täpsemalt “juhtub” “raskete aegade” mälestustega. Kaks sessiooni vaagivad seda küsimust ühelt poolt trauma, teiselt poolt nostalgia võtmes.

(Kollektiivse) mäletamise seisukohast pole sugugi ükskõik, mis toimub ajalookirjutuses ning laiemalt ajaloo tõlgendamises avalikul väljal. Ettekanded otsivad näiteks vastuseid küsimustele, miks nõukogude ajalookäsitluse mälukujundamise missioon läbi kukkus, kuidas, millistes ideoloogilistes, poliitilistes ja kogemuslikes pingeväljades kujuneb ajaloopilt sotsialistlikust minevikust ning millega on seletatav asjaolu, et mõned tõlgendusskeemid ajalookirjutuses suudavad vastu panna ka kõige suurema ümberlükkamisvõimega faktidele. Ootuspäraselt on siin rõhuasetus postsotsialistlikul ruumil, kus eriti aktuaalne ajaloo kirjutamise ja õpetamise suhe kollektiivse mälu ja identiteediga. Eraldi sessioon on pühendatud ka sotsialismi mäletamisele, sellega seoses ideoloogia, tõeloome ja õiguse probleemidele, näidetega eeskätt Saksamaalt.

Kollektiivne mälu on alati seotud poliitika ja võimuküsimusega: milliste gruppide mälul on riiklik vm institutsionaalne toetus, millised kogemused valitakse esindama “meid”, kes on kurjategijad, kes kangelased, kes ohvrid? Ja millised ohvrid saavad olla kangelased? Mäletamise poliitika probleemistik sisaldub olemuslikult pea kõikides konverentsil esindatud teemavaldkondades. Esile tuleks siiski tõsta mälu ja vastumälu suhteid lahkavat sessiooni, mis põhineb USA, Suurbritannia ning Prantsusmaa mäletamise poliitikat võrdlevalt uurival rahvusvahelisel projektil. Sessioon keskendub holokausti ümber tekkinud konkurentsile ohvristaatuse pärast ning uurib, milline koht on holokaustil eri etniliste gruppide eneseidentifikatsioonis ning kuidas seda on mõjutanud globaalsed konfliktid, alustades Kuuepäevasest sõjast 1967. kuni sõjani Liibanonis 2006. aastal.

Ajaloo kirjutamine ja õpetamine on üks viis mälu kujundada ja vahendada. Konverentsil analüüsitakse põhjalikult ka teiste meediumide, eriti kirjanduse, filmi ja teatri mäluloome strateegiaid. Vaadeldakse, kuidas mõjutavad erinevad mälukontseptsioonid kirjandusteksti loomet, kas ja kuidas tekib kirjandusteoses ajalootunnistamise “efekt”, kuidas suhestub moodne (vabaõhu)teater rahvusliku kultuurimälu ja lokaalse identiteediga.  Eraldi tuleks esile tõsta filmi kui mälumeediumi analüüsivaid ettekandeid, mis peaksid huvitatutele andma väga laiapõhjalise pildi mäletamise visuaalsetest strateegiatest Austraaliast Eestini. Erilise tähelepanu all on dokumentaalfilmid, kuid visuaalse meedia käsitlused hõlmavad ka klassiruumis kasutatavat digitaalmeediat ning perekonnamälu “salvestavaid” koduvideosid ja perealbumeid. Mäletamise sotsiaalne praktika tuleb vaatluse alla teisteski iseäralikes vormides nagu vinüülplaatide kogumine, “mälu kudumine kampsunitesse” või eesti toidu “lavastamine” tänapäeva restoranikultuuris.

Mineviku mäletamisest rääkides on rõhk enamasti ajal (ja selle komplekssusel mäletamise protsessis). Üheks konverentsi eesmärgiks on ka koha kategooria (taas)aktualiseerimine mälu analüüsis. Koha- (ja keha)mälu käsitlevate ettekannete aluseks on väide, et mälestused on kohaspetsiifilised – koht hoiab mälestusi, andes neile elupaiga, elava ja liikuva keha kaudu puutume kokku nii mäletamise psühholoogiliste kui ka koha füüsikaliste aspektidega. Üks konverentsi sessioonidest keskendubki kehale kui mäletamise “kohale”. Kaks sessiooni on pühendatud kohamälu(de) poliitikale näidetega USAst, Venemaalt, Küproselt, Iisraelist, Poolast ja Ungarist. Viimased toovad ka esile, et ideoloogia ei peitu ainult diskursustes, vaid ka materiaalsetes objektides, mis lisaks kannavad (edasi) oma loojate motiive ja kavatsusi ning on ise aktiivsed tähendusloojad sotsiaalsetes protsessides. Konverentsil on kavas mitu ettekannet mäletamisest mälestusmärkide vormis, muu hulgas vaagitakse nõukogude mälestusmärkide tarbekaubastumist postsotsialismi kontekstis (Grūto Parkas Leedus), arhitektuurimälestiste kaitset kui vene rahvusluse avaldumisvormi Nõukogude Venemaal ning Saksa vastumonumenti kui uut viisi mälestada holokausti.

Tänapäeval räägitakse ühiskonnas palju nn mäluasutustest, kus usutakse säilitatavat grupi järjepidevuse seisukohast olulist “mälu”. Üheks neist peetakse muuseumi. Muuseumi kui mäletamise institutsionaliseerimise viisi problemaatika aktuaalsust näitab seegi, et konverentsil ületab teemale pühendatud ettekannete arv ühe sessiooni piirid. Ettekanded (millest osas on jällegi keskendutud postsotsialistliku ruumi spetsiifikale) käsitlevad ajaloomuuseumide väljapanekute representatsiooni ja komplekssuse probleemidele, otsides vastust küsimusele, kuivõrd on tegelikult muuseumide võimuses esitada selline kollektiivselt aktsepteeritud minevikutõlgendus, millel ühtlasi oleks otsene (ja aus) suhe inimeste eluga ja grupi minevikumäluga. Muuseumisessioon tõotab kujuneda iseäranis huvitavaks ka seetõttu, et kohtuvad praktikud, kes vaatlevad mäluloomet muuseumis spetsiifilises museoloogilise kommunikatsiooni kontekstis, ning nn teoreetikud ehk uurijad, kes pole muuseumiga igapäevatöös seotud ja kelle jaoks ekspositsioon kui ajaloorepresentatsioon on eelkõige uurimisobjekt.

Lõpuks tasub esile tuua veel üht konverentsil selgelt eristuvat probleemivaldkonda, autobiograafilist mäletamist.  Kuigi suuliselt ja kirjalikult jutustatud elulugusid ja mälestusi analüüsivaid ettekandeid on konverentsil rohkemgi, eristub kaks sessiooni, mille fookuses on omaeluloolise jutustamise suhe kollektiivse kultuurimäluga. Ettekannetes on näidatud erinevate elu- ja kohalugude põhjal, kuidas üksikindiviidi elule tähenduse andmiseks pöördutakse ühiste tähenduste ning kultuuris kristalliseerunud vormide poole (ka nende mälu on ettekannetes vaatluse all). Iseenda elust jutustamist analüüsitakse kui samaaegselt individuaalse ja kollektiivse mälu akti.