Dokumentaalfilmi ülesandest saab „Maailmafilmi” kontekstis rääkida kahes tähenduses: hääbuva talletamine ja toimuva (elu, inimeste, ühiskonna) dokumenteerimine. Neist suunitlustest lähtuvalt tooksingi nüüd esile mõned festivalil välja joonistunud teemapõimikud.   

Globaliseeruv kultuur või kultuuride globaliseerumine?   

Üleilmastumine on teema, mis puudutab meie XX I sajandi sootsiumi paljuski. Globaliseerumisest võib ühtpidi kõneleda kui globaalsest ja maailmavaatelisest „majandusterrorismist”, maailma vallutamisest ühesuguste kaupade ja tarbimisharjumustega, ent samas on globaliseerumise  teine ja mitte vähem tähtis aspekt asjaolu, et üha vähemaks jääb monorahvuslikke maid, s.t ühel või teisel moel satuvad inimesed aina rohkem vahetult kokkupuutesse kultuuridega, mis nende enda omast suuresti erinevad. Ning just sest aspektist käsitles globaliseerumist seekordse festivali üks põnevamaid filmilugusid, Melanie Liebheiti „Uuestisünd Westfalenis”. 

Liebheit toob vaataja ette arvuka tamili eksiilkogukonna Saksamaal väikeses HammUentropi väikelinnas, kus asub Euroopa suurim hinduistlik tempel. Templi ülem Sri Paskaran jutustab kodumaalt Sri Lankalt väljarände põhjustest, templi rajamise ideest ja selle ülalpidamise raskustest. Põgusalt seguneb siin-seal loosse ka filosoofilisi selgitusi tamilite  uskumustest, ehkki filosoofia on Liebheiti filmis kõrvaline küsimus. „Uuestisünd Westfalenis” on huvitav ennekõike seetõttu, et annab näite globaliseerumisest ühe konkreetse kultuuri autentse levikuga kaugel väljaspool selle kultuuri traditsioonilist leviala. Nimelt näivad Hamm-Uentropi tamilid oma uuel kodumaal jätkavat oma igapäevaelu üsna samal viisil nagu Indias või Sri Lankal – kogukonna ulatus võimaldab neil luua oma eluruumi, kus on minimaliseeritud  kohandumisvajadus millegi uue ja võõraga. Ometigi on nende kohalolu märkimisväärne dilemma maa põliselanikele: kas näha võõra kultuuri saabumises ajastuomast kultuuriliselt rikastavat globaliseerumist või hoopiski ähvardavat pealetungi maa endistele tavadele, rahva harjumustele ja veendumustele? Tegu on küsimusega, millega Eesti ühiskond pole sellisel kujul veel silmitsi seisnud, ent sellele mõtlemiseks oleks aeg ehk meilgi.  Samalaadseid sotsiaalseid nähtusi vaatleb ka Steef Meyknecht filmis „Tubakas, tõed ja Rummikub” (islami kogukonnast Hollandi väikelinnas), aga ka prantslaste Jonas Parienté ja Mathias Mangini dokfilm „Järgmisel aastal Bombays”. Viimase huviorbiidis polnud seejuures mitte „kauge kultuuri” levik läände, vaid hoopiski hääbuva juudi (õigemini küll judaistliku) kogukonna elu-olu Indias. „Järgmisel aastal Bombays” on tähelepanuväärne just tunnistusena  sellest, kuidas inimene väldib sulandumist uude sootsiumisse ja kultuuri; kuidas ta pigem loob endale tuttava mikrokosmose, mis turvaks ta harjumusi ja usku.         

Ühe ühiskonnamudeli lõpp         

Omajagu globaalset tähenduslikkust lasus ka inglase Henry Batemani filmiloos Islandi  majanduskrahhist. Film pealkirjaga „Lootusrikas tulevik” võttis vaatluse alla erinevate inimeste toimetuleku pärast kriisi ning uue ja tervema ühiskonnamudeli otsingud. Ehkki Bateman keskendub Islandile ning vaagib probleeme ja võimalikke lahendusi just selle maa kontekstis, on neilt inimestelt, kes „Lootusrikkas tulevikus” sõna võtavad (nende seas Islandi endine president Vigdís Finnbogadóttir), õppida kindlasti teistelgi. Esiteks võib  Island olla ju vaid esimene paljudest, kellel tuleb silmitsi seista vajadusega leida oma riigile ja ühiskonnale uusi ja elutervemalt toimivaid sotsiaalseid ja majanduslikke mudeleid. Nagu filmis arutletakse, eeldab tarbimisühiskonna kasv jätkuvat majanduslikku laienemist, samas kui reaalne tootmine põhineb ikka loodusvaradel, mis pole aga kunagi lõputud või piiramatud. Teiseks ei erine aga Islandi spetsiifika mitte just väga palju teiste väikeste maade  (nagu Eestigi) spetsiifilistest probleemidest ja võimalustest. „Lootusrikas tulevik” pakub mitmeid ideid, kuidas pöörata vähene rahvaarv puudusest eeliseks. Pealegi võiks ju ka Eesti viimase paari aastakümne arengut (ja edasisi arenguplaane) vaadeldes mõelda, kui sageli on esitatud kommunismi ja kapitalismi kui ainsaid alternatiive, selle asemel et otsida tõeliselt innovaatilisi ja edasiviivaid ühiskondlikke lahendusi. „Lootusrikas  tulevik” sisendab arvamust, et vaevalt on muid põhimõttelisi tegureid peale inimese mugavuse ja ahnuse, mis teda tarbimiskultuse juures kinni hoiavad ning panevad kuni krahhi tulekuni ikkagi lootma sellistele ühiskondlikele ja majanduslikele mudelitele, mis ei paista silma erilise jätkusuutlikkusega. Seejuures on tähelepanuväärne, et nii Batemani filmis kui ka väljaspool seda olen islandlastelt kuulnud sageli arvamust, et krahh oli neile lõppkokkuvõtteks 

kasuks, sest tõi nad nii-öelda maa peale tagasi ja sundis endalt küsima, milliste väärtuste eest nad nii indiviidina kui ühiskonnana ikkagi seisavad – et sellises „tervenemises” ja „kainenemises” seisnebki nende tuleviku lootusrikkus. Kogukonna rolli (olgu siis väiksemas või ulatuslikumas plaanis) tähtsustavaid filme oli festivalil teisigi. Näiteks Matsalu festivaliltki läbi käinud Christophe Van Collie’ „Uudised eikuskilt” (vaadeldakse „prügimäge” hariva  kogukonna alternatiivseid eluvõimalusi) ja Giuliano Ricci „Paraad on läinud Villalbast” (Sitsiilia hääbuvast väikelinnast) jt. Omamoodi võiks siia kategooriasse lugeda ehk ka festivali ühe ilusama ja tundeküllasema loo „Kurtide laste maa” (rež Stefano Cattini), mis kõneles vaegkuulvate laste koolitamisest Santa Croce nunnakloostris. Laste lahusolek oma vanematest ning füüsilised ja psüühilised rõhud selles filmiloos panevad vaataja taas hindama neid  kingitusi, mis tal oma „tavalises” elus igapäevaselt olemas ning millele ta tavaliselt suuremat tähtsust ei omista: võimalus kogeda ümbritsevat maailma tervete meeltega ja teha seda koos oma lähedastega. Lõpp ja üleminek Inimelu algus ja lõpp on ilmselt ammendamatu aines filmideks ja kunstiks. Elu algusest andis festivalil omapärase pildi šveitslase Tommi Mendeli Kambodžas üles võetud film „Bunongi  sünnitustavad traditsioonide ja muutuste vahel”, elu lõpust aga kaks eripalgelist linalugu: Szymon Zaleski „Õnnelik lõpp” ja kanadalase Matthew Lanciti „Matusehooaeg”. „Õnnelik lõpp” (pealkirjas on omajagu irooniat) jutustab loo vähihaigest mehest, kes käib mööda maailma mitmete arstide ja ravitsejate juures, et vägagi veidraid ravimeetodeid järele proovides saada oma tõvele mingitki leevendust. Ent miski ei toimi. Sedasi on Zaleski valulik lugu  ennekõike tõestus inimese alalhoiuinstinktist, kartusest hirmutava „õnneliku” lõpu ees. Kamerunlaste matmis- ja leinamistavasid vaatlev „Matusehooaeg” viib vaataja aga kardinaalselt teistsugusesse maailma, kus valitseb veendumus, et „surnud ei ole tegelikult surnud” ning kus matus on palju suurem pidustus (õige on kasutada just sõna pidustus) kui pulmad. Nagu vaadeldava hõimu liikmed ilmse enesestmõistetavusega kinnitavad, ei ole surm  nende jaoks mitte lõpp, vaid pelgalt üleminek. Nagu valge inimene ikka, nii seisab ka filmitegijast minategelane „Matusehooajas” korduvalt silmitsi küsimusega: kas näha kamerunlaste tavades vaid uskumust või hoopis reaalsuse sügavamat (teistsugust) nägemist? Vastust sellele küsimusele filmist küll ei leia, ent erinevate elu- ja surmanägemustega kokkupuutumise kogemus jõuab „Matusehooajas” vaatajani ehedalt ja vahetult, mis on iga dokumentaalfilmi  juures hinnatav väärtus.       

„Maailmafilmi” teemasid saaks siinkohal mõistagi jätkata ning eks kokkuvõttes aitavad kõik need lood meil mingil moel jõuda pisut lähemale mõistmisele, milline on maailm me ümber ja kes oleme ise, me inimesed. Kes ei jõudnud seekord Tartusse, saab tänavuste
filmide valikut näha järgmise festivali hakul ETVs. Küllap näidatakse seal ka selles artiklis mainitud filme.