2. episood: õpetaja Laur. Laur kui Tootsi klassijuhataja ei saa aru, kus on ta õpilasi kasvatades teinud vea, et üks nendest, Toots, tulistab kõige pühama pihta, mis eestlastel on – sauna pihta. Ometi on saun oluline osa eestlaste identiteedist ja pärimusest. Saunas sünniti ja sauna viidi surnu viimseks pesemiseks. Sauna jooksis pärisori pakku, kui mõisasundijad teda peksupingile viia tahtsid, sest kange kuumus ei lubanud  neil sinna järele tulla. Saun oli püha, saun oli ihu kirik. Selgub ka, et Laur on klaassepa poeg ning iga akna purustamine on ühtlasi tema südame purustamine. Laur teeb endale etteheiteid, et ei sekkunud juba siis, kui Toots rutiinse koolivägivalla käigus Kiire sauna kinni pani ning sellega samuti sauna kui pühapaika rüvetas. Laur lõpetab oma jutu ise alasti saunalaval viiulit mängides.   

3. episood: kirikumõisa rentniku ema. Näidatakse  pikalt ja venivalt, kuidas ta oma ratastooli aheldatud poega sõidutab ja selle eest hoolitseb. Kui ta istub, et hetkeks hinge tõmmata, ilmub akna taha kohutav mask, mis teeb „tottottot!”. Ema on meeleheitel, karjub „Kodukäija!” ja lööb risti ette. Rentnik teeb pööraseid pingutusi püsti tõusta või karjuda, aga ei suuda. Tema suust hakkab nirisema verd. Ema peksab palveid hüüdes pead vastu seina. Lõpuks haarab seinalt jahipüssi ja tulistab läbi aknaklaasi.  Mask kaob.         

4. episood: Tõnisson. Peaaegu tekstivaba, tegevuspõhine episood. Õpetaja Laur ja Tõnisson on tiirus ning harjutavad revolvrist tulistamist liikuvate inimsiluettide pihta. Esialgu ei saa Tõnisson kõigile pihta, Laur korrigeerib ta asendit, kontrollib relva ja sihikut, näitab ise ette jne. Kolmandal korral tabab Tõnisson kõiki  märke. Laur patsutab talle õlale: „Nüüd oled sa tõeline Tasuja!”. Vaatab seejärel kella: „Tee kiiresti! Viie minuti pärast algab parunivõsude kalkunite-tolkanite koolis söögivahetund”. Tõnisson lahkub relvaga otsusekindlalt.       

5. episood: koer. Narratiiv antakse edasi koera positsioonilt kaadritaguse jutustaja kaudu.  Ekraanil on koer. Ta ei suuda endale andeks anda, et tegelikult taheti tappa teda, piinlema peab aga lähedane inimene. (Toots ütles ju enne tulistamist: „Sure, koer!”). Koer ei mõista, mida ta halba on teinud. Jookseb mööda küla ringi, kiunub ahastavalt, keegi mööduja viskab teda kiviga, teised koerad urisevad ja näitavad hambaid. Samal ajal otsib rentniku ema poja susse ega leia neid kusagilt. Poja jalgadel on aga ratastoolis külm. Ema on juba lootust  kaotamas, kui uksest jookseb sisse koer, sussid hambus. Liigutatud rentniku ema kallistab looma ja pühib pisaraid. Ehk annab süüagi. 

6. episood: Teele. Teele on mõistnud, et Toots tulistas üksnes selleks, et tema ees silma paista. Meenutab, kuidas „Kevades” Toots lubas temaga kurameerima hakata. „Oleksin  ma ometi temaga kohe abiellunud,” kahetseb Teele. „Siis poleks seda tragöödiat juhtunud! Aga ei, ma ei tahtnud temaga tantsidagi.” Ta ei leia kusagil asu ning sõimab täiesti motiveerimatult läbi lähenemiskatseid tegeva Arno Tali. Konflikti lahendab hipiks hakanud Imelik, kes uurib, kas nad ei soovi ehk kandlehelisid kuulata. Kerge vastuseisu järel istuvad kõik kolm koolitrepile. Imelik pakub neile LSDd. Arno on esiti kõhklev, kuid Imelik julgustab, et see on  palju parem kui Lible pakutud viin. Uimasti mõjub kohe. Teele näeb vaimusilmas, kuidas nad Tootsiga oma pulmas suudlevad (filmist „Suvi”). Arno näeb pisikesi rohelisi mehikesi ja muud põnevat. Kõik kolm emblevad. Kõlab tuntud laul „Rõõm teeb laste lauluhääle kaunimaks kui kandlekeeled …”.       

7. episood: Tootsi advokaat. Naisadvokaat satub büroovägivalla ohvriks, kuna kavatseb kohtus kaitsta äpardunud koolitulistajat Tootsi. Oleks veel mõrvajuhtum, leiavad teised, sellega võiks kuulsaks saada. Teda pekstakse sõna tõsises mõttes, kusjuures peksjad on peamiselt tema naiskolleegid, kelle lemmikvõtteks on lamajale terava kingakontsaga näkku lüüa („Tahad veel kinga saada?”), mistõttu advokaadi nägu on varsti koledates verevalumites.  Mehed on tagantõhutajad ja ässitajad. Eriti jõhker on büroo omanik, kes meenutab oma punaste juuste ja nööpsaabaste poolest Kiirt. Ta näib Tootsi – ja kaudselt ka tema kaitsja – vastu tundvat lausa patoloogilist viha. Ta ähvardab advokaadil käe otsast ära raiuda, kui see siiski julgeb kohtus Tootsi kaitsta. Advokaat jääb endale kindlaks ja lahkub büroost longates, kuid sisemiselt karastatuna.   

8. episood: lõpplahendus. Advokaat peab kohtus kõnet. Üks varrukas ripub tühjalt, aga nägu on OK. Kõik varem esinenud olulised tegelased on saalis, sealhulgas rentnik, kes on teatud mõttes paranenud. Ta liigub kargu najal, väristab pead ja kogeleb ogarat juttu. Tõnissoni rinda ehib Maarjamaa Rist. Kohus (kohtunikus võib ilmneda sarnasust „Kevade” köstriga) otsustab  Tootsi tingimisi vabastada. Kõik õnnitlevad Tootsi, kes lubab minna Venemaale ja kõik mõisavalitsejad ja muud oligarhid maha kõmmutada. Kõik hakkavad kohtusaalist lahkuma, kuid selle uksele ilmub tundmatu (tegelikult advokaadibüroo juhataja) tuntud maskiga ja teeb jälle „tot-tot-tot!”. „Sure, koer!” karjub Toots ning algab ühine klaperjaht, mis lõpeb lumesõjaga juhataja vastu. Vaene mees topitakse mitu korda peadpidi hange. Rentnik sõjast osa  ei võta, heidab kargu kõrvale, püherdab selili lumes ja naerab rõõmsalt „tot-tot-tot!”. Advokaat ja Toots kaugenevad teistest, emblevad. Nende poole lippab kusagilt ilmunud rõõmus koer, advokaadi käsi hammaste vahel.