Lugu sellest, kuidas inimene praeguseks saavutatud kõikvõimsuses on uude geoloogilisse ajastusse sisenenud, kuid ei oska saavutatud kõikvõimsust paremini keskkonda ära mahutada kui Gulliver sattumisel Liliputimaale, annab jutustada miljonites versioonides. Tundub, et vähemasti dokumentaalfilmi žanris hakkab jutustusviis tasapisi kanoniseeruma ja „Inimese mõõt” sammubki kõiges oma ilus kindlalt kanoonilist rada. Mida see tähendab? Alustuseks globaalset haaret. Me oleme üks liik ja üks inimkond, mis sest, et õnneks mitte ühe juhiga. Sama probleem, inimese üle jõu elamine, tulevaste põlvede elukeskkonna kahjustamine, levib kõikjal. Armstrongil ilmutas see end naftapuurimisena Kesk-Aafrikas ja liustiku sulamisena Prantsusmaa Alpides, Kõrveril röövib inimeste traditsioonilised elatusvõimalused hüdroelektrijaamade rajamine Tigrise ja Mekongi jõele. Hävib küla, hävib järv, hävib eluviis, hävivad juured. Lihtne türgi juuksur ja kambodža kalur ei pea mõistma globaalse kasvumajanduse nüansse, vabaturu voorusi või Adam Smithi õpetuse tuuma. Ta näeb ainult, et kinnisvarahinnad langevad ja elanikud lahkuvad, või siis, et võrgumeetreid kulub sama kalasaagi püüdmiseks kümme korda rohkem kui varem. Ja kala on aina väiksem ja väiksem. Keegi ei taha maal elada, hankida toitu ainult koduaiast ja emiteerida minimaalselt kasvuhoonegaase. Ei, nad matkavad kutsuva tuledesära poole.
Iga ökotragöödia loo kohustusliku vastaspoole surevale maaromantikale moodustavad urbaniseeruva inimkonna moodsad patupesad, kõlvatuse, saamahimu ja vastutustundetu egoismi epitsentriga kus mujal kui Manhattanil. Kõrveri filmis esindab maa hüljanud inimtüüpi New Yorgis tegutsev hindust pankrotiadvokaat. Tal on küll oma kodumaa usundi põhisõnumid sujuvalt tsiteerimiseks meeles, kuid ta elab energiakulukat city-elu ning on põhjust kahtlustada, et ta on austuse oma surnud esivanemate ja nende kommete vastu südamest välja kiskunud, mis sest, et lubab nädalalõppudel mediteerimiseks mägedes onni hankida. Siiski, ebakindla väikese lootuskiirena näidatakse vaatajale ka „uut inimest”: teadlikku, ökotoidulist ja energiasäästlikku eurooplast. Kõrver on eesrindlased leidnud Saksamaalt Vaubanist, viie tuhande elanikuga autovabast ökolinnaosast Freiburgis. Niisugustes paikades elavad lihast ja luust pühakud, keda lähitulevikus lõpuni urbaniseeruv inimkond endale eeskujuks ehk küll seada suudab, kuid nende eeskuju järgida paraku kindlasti mitte. Teljed ida-lääs ja maa-linn on kenasti ekspluateeritud, küllap on aga eelarve kitsikuse tõttu kasutamata põhja-lõuna mõõtme võimalused, mis kõige sagedamini väljenduvad Arktika jääväljade sulamist sümboliseerivates kaadrites viimasest jääkarust viimasel jääpangal.
Tõsi, globaalset auditooriumi arvestades ongi jää ja lumi ju vähemuse teema. Eelöeldu pole mingi ironiseerimine tõsisel teemal. Inimkond elab kindlasti praegu murrangulisel ajajärgul ning selle murrangu dokumenteerimist, lõpliku ja täieliku linnastumise protsessi vaevade vaatlemist ja kunstilist analüüsi ei saa kunagi olla liiga palju. Kuni protsess on pooleli, peabki alati leiduma neid, kes tormavad uue poole kriitikameeleta õhinaga, nagu ka neid, kes vaatavad muutusi murega, nutavad taga endiste aegade rahu ja turvalisust. Ent (filmi vormiv) vaatleja peab enne lõppu olema ka ühtviisi ettevaatlik järeldustes mõlema poole kohta. Ei saa väita, nagu tähendaks 10 000 aastat väldanud põllumajandusele toetuva hajaeluviisi lõpp ühtlasi inimkonna väärtussüsteemi ning loodusega harmoonilise kooselu lõppu, urbaniseerumine aga peatse viimsepäevapauguga lõppevat enesehävitust. Ka linnakeskkond on õigupoolest põllumajandusliku külaga enam-vähem sama vana, mistõttu pole põhjust väita, et linnastudes sukeldub inimkond, pea ees, tundmatusse, tekitades nõnda pöördumatut hävingut. Arvutused näitavad aga sedagi, et ka linnakeskkond on pikast arendustegevusest hoolimata endistviisi ebatäiuslik ja ebaökonoomne ning esialgu jätkusuutlikkuse ülemlaulu välja teeninud pole. Iga magusvalus filmilugu võimalikust ökokatastroofist ning inimese osast selles sisaldab kaunist pildirida Maa kordumatust ja rikkalikust ilust igas tema nurgas, mõtlemapanevast meeleolumuusikast ning jutustaja korduma kippuvatest, lausa lennartmerelikest küsimustest elu ja meie olemise mõtte, meie tuleku ja mineku kohta. Need kõik on „Inimese mõõdus” hästi õnnestunud.
Mõtteharjutuseks pärast filmi vaatamist soovitan aga püüda leida koht ja inimene Eestis, keda saaks ses globaalses variatsioonidega loos usutavalt kasutada, kui näiteks mõni Uruguay või Singapuri režissöör peaks asuma oma versiooni väntama. Ilma pettuse ja lavastuseta, ma mõtlen. Eks loomulikult leidub kuskil Maidla kandis karjääriserval üksik vanataat, kes mõistab loomade ja lindude keelt, aga ta ei oleks sotsioloogiliselt esinduslik eksemplar. Meie siin oleme ikka väga rikkad oma silmapiirist kaugemale ulatuvate vabade valikutega ruumis. Ja meist on aus filmida võõraid, kui on soov esitada muret kogu selle suuruses.