Ja siis äkki, aastal 1963, esitas Rolf Uusväli Estonia uuel orelil Edgar Arro „Viis kontrasti”, kus moodsast faktuurist kumasid selgesti välja rahvaviiside elemendid. See oli nagu võtmeks kõigele järgnevale, sest järgnesidki samas laadis väikevormid, kuni ajavahemikus 1968–1978 ka kuus vihikut (kokku 57 pala) „Eesti rahvaviise”, mida võib tervikus kõhklusteta lugeda helilooja kaalukamaks tööks üldse. Siinkohal märkigem, et tänu Tallinna orelifestivalidele on neid miniatuure peokaupa mänginud mitmed väliskülalisedki ning alati on nad noodid ka endaga kaasa viinud – teadagi, milleks. Vaadeldava kontserdi annotatsioonis on „Eesti rahvaviiside” olemuslik tervik sedavõrd kenasti avatud küll, et siingi olulisim ette tuua: „Need on arrolikult täpse ja peensusteni töödeldud faktuuriga, avades kõik oreli mängutehnilised ja kõlavärvide võimalused, mida Arro suurepäraselt tundis ja valdas. /…/ Muutumatu rahvaviisi rakendamine orelimuusikas oli mõte, mida Arro mõlgutas kaua.
Tema taotluseks oli näidata rahvaviisi meie muusika loomuliku alusena. Eesmärgiks polnud mitte rahvaviiside töötlemine, vaid just tutvustamine, luues igale viisile vastava karakteripärase ümbruse, meeleolu ja andes neile ka selgepiirilise vormi”. Ja autor ise: „Rahvaviis on olnud mulle nagu pühadus, mida olen tahtnud säilitada puutumatuna tema algses ilus, lisades ainult harmooniliste ja polüfooniliste võtetega vastava fooni”. Kas ei tule heas mõttes tuttav ette – Tormis?
Seekordsesse kavva oli valitud 14 viisi, ikka paariti – naturaalne esitus koos meistri orelivisiooniga. Nagu seda on tehtud üle kogu Eestimaa kümnete lugudega varieerides üle kümne aasta. Sestap polnud teadjaile õhtu üllatuseks ja ega üllatuse järele tuldudki – tuldi tasast omarõõmu saama. Pole vististi vajadust lugusid loetleda, mainigem vaid, et erandina lülitati seekord kavva ka „Viis kontrasti”, mida paraku tervikuna mängida ei õnnestunud – Tallinna kurikuulus tänavalibe oli võtnud mõneti võimu organisti vasakult käelt ja tehnilistest ülinõudlikest lõpuosadest tuli loobuda. Seevastu oli huvitav kuulda koraaliprelüüdi „Oh Jeesus, Sinu valu” 1930. aastatest ning tõdeda, et Arro kasutas juba siis komplitseeritud harmooniaid ja oli vähemalt toonastest Tallinna kolleegidest peajagu värvikam.
Nimetatud prelüüdis kuulsime ka ainukest dünaamilist paisutust, pea kogu õhtu kulges rahuliku, nii ilmaliku kui vaimuliku sisekaemusena, ei mingeid efekte. Rahvapärase Hiiumaa koraaliviisiga „Nüüd hingvad inimesed” kutsuti lõpusalme kaasa ümisema. Viimane salm vaibus sootuks ning laul eemaldus aegluubis igavikku. Publik vakatas kauaks – piisavalt, et vaikust omatahtsi tunnetada. Kallis elamus, mis vaimustusest harvem ja ülem. Kokkuvõtteks aga – lihvimata ja lihvitud teemandid on kalliskivid mõlemad, kas pole?