„Tabamata ime” massistseenidesse on Roman Baskin kaasanud Vilde teatri näitetrupi, luues ansambli professionaalidest ja harrastusnäitlejatest, nagu oma viimase aja suvelavastustes  („Augustikuu teemaja”, „Iha jalakate all”). Kui välja arvata lõppvaatuse banketi-repliikide kaotsimineku oht, nii sõna kui ka mõtte tasandil, tuleb asjaarmastajate osalust tunnustada. Seltskonna misanstseenidest hoovab teatraalset kujundlikkust, mida pole Roman Baskini režiis varem nii läbikomponeeritult täheldanud. Alates „Tuljaku” harjutamisest vaksali-proloogis, lõpetades mõjusa epiloogiga, mida kirjeldan hiljem. Vahepeal ilmutab  seltskond end Saalepi hallutsinatsioonipuhangutena, meenutades muuhulgas musti klaveriklahve. Kujundisüsteem on rangelt sõnumi teenistuses. 

Lavastust iseloomustabki ratsionaalne sõnumikuulutus, mille aktuaalsust kinnitab kas või presidendi kõne Eesti Vabariigi 93. aastapäeval: „Mille muu kui tõendina oma ebakindluse kohta peame võtma pimedat usku kõikvõimalikesse edetabelitesse, kus Eesti teiste riikidega kõrvuti seisab. Või suhtumist, et kõik siin tehtu muutub tõeliselt väärtuslikuks alles siis, kui keegi teine kusagil mujal kinnitab seda oma tunnustava hinnanguga.” Puhas Vilde ju! Ka kavalehel toimib sentents „Tempora mutantur, et nos mutamur in illis” („Aeg muutub ja meie koos temaga”) sarkastiliselt.         

Olen seda usku, et isegi skeemini selge kontseptsiooniga lavastajateatris poleks patt rõõmustada näitlejate mängu üle. Nimelt mänguvõimalusi ja mängurõõmu on uusim „Tabamata ime” üpris kitsi külvama. Täiesti põhjendamatult taandatakse nullstiili seltskonnalõvide kolmik Vaik–Kõrend–Kurg, selles  beežis trios välistatakse karakteersus, satiir ja huumor. Pöörane paradoks: valida Kõrendi rolli praeguse teatripildi üks vaimukamaid koomikuid Ott Sepp ja keelata talle pisimgi satiirinüanss?! Karol Kuntsel (NB ! mängis Leo Saalepit XX lennu diplomilavastuses 2001) vähemasti lõpetab Kure karsklaserolli šampanjasõõmuga ning Margus Jaanovitsi doktor Vaigule kuulub paar mänglevat vinjetti Lilliga flirtides, aga säravaid rolle ei sünni. Siit tekib põhimõttelisem  küsimus: kuivõrd saab näitleja olla oma rolli režissöör ja milline on lavastaja osakaal rolli helistiku määramisel? Kas ei võiks lavastamine sisaldada siiski ka tänuväärset näitejuhitööd, vajadusel pedagoogitöö sugemetega? Kõneka tegelaskuju loob Külliki Saldre (NB ! mängis Eeva Marlandit VII lennu diplomilavastuses 1975): tema Salme Pedak on oma malbuses korraks ka kibestuv. Muhedamat huumorit hoovab Aivar Tomminga kunstnik  Magnus Kullist, näitleja suudab mitmeplaaniliseks mängida ka otsekoheselt saali suunatud repliigid nagu „Tõstke töö ausse, kurat!”. Omaette kentsakaks etüüdiks kujuneb mäng Kulli hiiglasuure maaliga. Ei saanud päris pihta, pidi see mõjuma kui kodumaise kunsti suurusehullustuse variatsioon? 

Ao Peep organist Heinmanni ausas rollis kehastab järjepidevust Epp Kaidu 1952. aasta Vanemuise lavastusega, kus Helend Peep mängis Saalepit ja viieaastane Ao Peep ilmus lavale Lauritsa poja Endlina. Epp Kaidu „Tabamata imele” kuulub lehekülg Reet Neimari raamatus „Sajandi sada sõnalavastust”. Neimar kirjutab Velda Otsuse teatriajalukku sööbinud Lilli Ellertist: „Osa, mis õnnestub täielikult vaid siis, kui Lilli on niihästi  ilus kui ka arukas, ja kirgliku loomuga. Uhke naise uhke roll.” Merle Jääger ei mängi Lilli Ellertit sündmusrolliks, ehkki näitlejal on selleks kõik eeldused. Saalis tekib tunne, et Lilli kui nähtus pole lavastajale üldse oluline ega huvitav. Mõned nunnutavad toonid segiläbi röövlinnu kraaksatustega ei loo „uhke naise uhket rolli”. Kõige enam avaneb Lilli dialoogis oma õe Paulaga (Marika Barabanštšikova), kui meenutus ammusest diskussiooniõhtust  reedab ta vaimse alaväärsuskompleksi Eeva Marlandi suhtes. Taaskohtumine Eevaga tõestab, et Lilli ebakindlus pole kahanenud. Nii määrab lavastus Lilli üheselt kaotajaks, ka Leo ei ammuta tema puudutustest (enam?) jõudu ja kurikuulus paljastuskõne ei tungi läbi Leo „võluvammuse”. Seetõttu ei jäägi Lillil muud üle kui end doktorihärra Vaigu käevangu haakida – sellele naisele happy end seegi.     

Hannes Kaljujärv on usaldusväärne näitleja, kel absoluutne kuulmine võltsi suhtes ja kes seetõttu laval „ei valeta mitte”. Ta Leo Saalep näib esmapilgul rõhutatult harilik ja hall. Lõtvunud olekuga, žestides veidi koordineerimatu, mis viitab närvikava kõrbemisele, aga  mitte patoloogiliselt. „Natuke labiilne talleke,” nendib Lilli – ent ohvritalle mõõtu see Saalep välja ei anna. Eeva juurest tulles ja kontserdiks riietudes lubab Kaljujärv Saalepile paar ülemeelikut kehalist piruettigi, andes aimu varjatumast mehelikust sarmist.   

Lavastus muutub elusaks ja inimlikuks näidendi teises vaatuses, Eeva Marlandi kodus, voogava valge eesriidekangaga päikesepesas. Hannes Kaljujärve ja Liina Olmaru partnerluses kumiseb see seletamatu miski, mis väärtustab koosmängu, luues mäluslepi nende rollidest Vanemuise laval. Mõlemad näitlejad usaldavad  traagikamõõdet inimsaatuses, seejuures erinevate väljendusvahenditega, teineteist täiendades. Liina Olmaru lavaelus püsib isiksuslik saladus. Hetkel, mil Eeva valged saapad koduvillaste sokkide vastu vahetab, aimame viivuks naise üksildasemat siseilma, mida ta oma külaliste pihiemana paotama ei kipu. Helevalge Eeva muudab Leo siiraks ja avalaks, mehe „Saaks ma ka terveks …” kõlab nukra kaitsetusega. Et lavastus ei too Eevat lähiplaani Lilli paljastuskõne  ajal, on mu meelest ülbe temp, maakeeli öeldes sigadus nii näitlejate, publiku kui ka kontseptsiooni suhtes. Leo vastuhakk Eeva aususele on mõistetav enesekaitse, aga narrikuljuste kõlinat kuuleb ja kuulatab Kaljujärve Saalep sisimas kohe: kerge peavärahtusega, mis ei mõju hullumisena, hoopis vaistliku virgumisena enesepettusest. Kuna on põhjust uskuda Eevat, et klaverikunstnik Leo Saalep pole imet tabanud, ei mõju finaal lohutuna. Kui  Saalep lahkub lavalt ja Eeva sööstab talle pingsa noolena järele, tähistab see ellujäämislootust kahe teineteisele loodud inimese jaoks, sisendab usku, et elu on ometigi kallim kui kunst. Nõnda puruneb Roman Baskini armutus režiis vähemasti üks võltskalliskivide vaateaken. Seltskond aga jääb lavale tammuma, moondub epiloogis vigaste kiivas tüvedega inimtihnikuks, hiilib kiibitsema kunstniku tühja tooli kahvatus valgussõõris. Järgmise ime, uue  superstaari ootuses. Iroonilise tunnusmeloodiana kõlab „Mingem üles mägedelle”, mis helinaks ärimees Gustav Lauritsa mobiilis. Viis katkeb poolelt silbilt, troostitu (enese)irooniaga. Jah, kui seda metsa ees ei oleks, siis kuuleksime ehk narrikuljuseid.