Tegelasi on laval rohkem kui vaja, Toivo näidisperekonna poole pürgimise lugu jääb pideva lavalise toimetamise varju, nii et pärast  etendust jääb mulje, nagu poleks lugu kui sellist üldse olnudki. Midagi siiski juhtub: Toivo võtab kiirlaenu ega suuda tagasi maksta, Herta tuleb Toivot nillima, Barbara lõpetab suhteõpiku kirjutamise, Peep nõuab Toivolt kiirlaenu tagasimaksmist, Toivo ja Barbara poeg lahkub jäädavalt kodust, Peint ja Uku maalivad Toivost pildi, Norman flirdib Barbaraga, Toivo ema sätib Barbara elutoas mööbli ümber, teleajakirjanik soovib Toivo ja Normaniga intervjuud  teha, pendlimees tuvastab Toivol rohelise aura, Toivo saab aru oma eksitusest ja loobub näidisperekonna projektist, otsustab „autopiloodi” välja lülitada ja oma elu juhtkangid enda kätte haarata ning kingib Barbarale sünnipäevaks lilli. Kõlab nagu seebiseriaali sünopsis – veidi hõre lavastust kandva loo jaoks või mis? Lavastuse narratiivses terviklikkuses näeb puudujääke ka Enn Siimer, kes nendib Postimehe  arvustuses (27. IV 2010), et lugu jääb kunstikõrgustesse tõusmata ning et „vaataja tähelepanu koondub hoopis maapealsetele kummalisevõitu askeldustele”. Veel lisab Siimer oma hävitavas arvustuses, et „sageli püüavad lavastajad teksti nõrkust kompenseerida kõikvõimalike nõksudega. Kui sõna ei kanna, mõeldakse välja vinte ja kummastusi, mis köidavad vaataja tähelepanu ning panevad mõtlema: mida see küll tähendama peaks?”. Kriitik  väidab veel, et „teatris ei pea alati lähtuma psühholoogilisest realismist, kuid iga võte peab olema loo (minu rõhutus – M.O.) seisukohalt õigustatud”.         

Enn Siimer on lähenenud Luubi lavastusele veidra nurga alt. Milleks üritada lavastust õigustada või arvustada loo, sõnakunsti seisukohalt, kui loo keerukus lavastuse kunstilises struktuuris  suurt rolli ei mängi? Lavastuse analüüs võiks hõlmata teatritervikut kõigi tema väljendusvahenditega, analüüsi peamine objekt peab olema lavastuse interdistsiplinaarne kunstiline vorm, struktuur, mitte arvustaja harjumused. Pole mõtet otsida süvapsühholoogiat või keerulist kirjanduslikku kude lavastusest, mis loo lihtsakoelisust, veidratesse raamidesse surutud näitlejarežiid ja kummalist kunstnikutööd kasutab lavastuse enda kunstilise konstrueerituse  alasti, pahupidi kiskumiseks, et seeläbi avada vaatajale ohtralt samastumisvõimalusi pakkuvate koomiliste argiolukordade konstrueeritust, tehislikkust, pealesunnitust. Tõepoolest, mida see kõik küll tähendama peaks?     

„Piloodi” konstrueerituse ja pahupidisuse  esteetikat märkame esmalt näitlejate kostüümides. Kunstnik Laura Pählapuu on lavategelastele riided pahupidi selga tõmmanud: taskud loperdavad puusade kohal, patšokid turritavad õlul, püksiviigid tungivad sissepoole. Laval kujutatud elutoa seintelgi on tapeedid paigaldatud tagurpidi, pahem pool (see, kuhu tavaliselt liim kantakse) nähtaval. Äraspidine on ka näitlejate mäng, see on aetud nurgeliseks, masinlikuks, ebaorgaaniliseks, tekib tunne,  nagu vaataks kiirendusrežiimil videosalvestist või mõnda Charlie Chaplini filmi. Pikemal jälgimisel osutub „Piloodi” näitlejarežii pigem nukufilmilikuks. Näitlejate mängus puudub pea, keha ja käte tegevuse koordineeritus, igaüht neist „liigutatakse” eraldi, motoorikas on silmatorkavat välist juhitust, sätitust. Kehahoid on kange, käed küljel rippu (sõrmed välja sirutatud), ka silmade töö on nukulik, pealiigutustega koordineerimata. „Piloodi” tegelased on  väljast juhitud tegelased, nende elu on väljast sätitud, nii nagu nukkudel nukufilmis.         

Andri Luup kirjeldab näidendi tekstis oma näitlejarežii kontseptsiooni järgmiselt: „Tegelased mängivad tempokalt ja tinglikult, nagu oleks tegu poolautomaatidega, kel pole aega teisi kuulata, küll aga nõuda rangelt välist distsipliini”. Iga tegelase ilmudes kostab hetkeks vali elektriline särin, õigupoolest sarnaneb see keevitamissärinaga, tegelased justkui keevitatakse  lavale. Üleüldse on Luubi „Piloot” selline kokkukeevitatud lavastus. See väljend mõjuks iga teise lavastuse puhul sõimuna, siin on aga just nimelt konstrueeritus, keevitusjälgede nähtavus Luubi lavastuse sisulise sõnumi esteetiline ekvivalent ja seega kunstiliselt põhjendatud. Kõik selle lavastuse märgikeeled on ühe esteetilise põhimõtte – pahupidipööratuse ja seeläbi nõmedate, tehislike, masinlike argielumudelite paljastamise – teenistuses.       

Teine põhjus, miks „Piloodi” konstrueeritus ei ole puudus, on selle esteetika teatraalne  toimivus. Luup ei kasuta näitlejarežiis väliseid vahendeid, siin on tegu just nimelt sisemiste psühholoogiliste seisundikonstruktsioonide koomilise alastikistusega, mitte välisusega, ja selle saavutuse eest müts maha kogu näitetrupi ees. Eriti uhkelt kannavad selle „poolautomaatse” näitlemisstiili välja Tanel I ngi (Toivo), Liina Olmaru (Barbara), Kadri Lepp (Herta) ning Indrek Sammul (Peep), kelle puhul ei karda ma kasutada sõna „roll”. Rolliloome vahendid on  ebatraditsioonilised, aga rollid sellegipoolest olemas. Luup suudab näitlejatöödes kiirendusefekti kasutades luua laval koomilise uurimisinstrumendi: argi- ja lavaaja kogemused hakkavad vaatajas raskete veskikividena hõõrduma ja muidu trafaretsetest teemadest (võõrandumine pere-, poliitilistes ja majandussuhetes) ning käibefraasidest koosnevast tekstist jahvatatakse peen jahu. „Piloodi” lavaelu on alasti, nülitud argielu, suur osa publikust toetub oma  väikeses elus neilesamadele jaburaile, aga väga tugeva ühiskondliku survega sisse pressitud elumudeleile, seda ise teadvustamata. Kui paljud meist elavad masinlikku näidis-, kui paljud päriselu? Kui paljud teevad näilist ja paljud päristeatrit? 

Andri Luubi teater on päristeater, sest see ei ole pelgalt ühe võimaliku kunstiliigi – kirjanduse, kujutava kunsti, näitekunsti või muusika – kannupoiss, vaid tõukub kõigi nende võimalusist, nendele lösutama jäämata. Luubi püüdlust eri kunstiliikide ainest teatrimateeriaks  sünteesida nägime juba Theatrumi „Fööniksis”, tõsi, „Fööniks” on „Piloodiga” võrreldes märksa kohmakam. „Piloodi” on Luup suutnud panna interdistsiplinaarsuse-õhus hõljuma, Luup ei tee siin Eestis massiliselt viljeldatavat lombakat teatrit, mis kasutab eneseõigustusliku karguna näitekunsti või kirjandust (siinkohal ei arva ma sugugi, nagu oleks näitekunsti tähtsust teatris üle hinnatud, pigem olen oma arvustusis alati rõhutanud näitleja elulist olulisust ka tugevalt  kontseptualistlike lavastuste puhul).       

Luubi teatril pole ühtki üdini rabavat üksikelementi: me ei näe seal Nüganeni lavastuste tasemel näitlejatöid, ei kuule Tammsaare  teksti, ka lava- ja kostüümikunstniku võttestik on lihtsakoeline. Samas on „Piloodis” miskit, mida kohtab eesti teatris haruharva: kogu lavastust hõlmav tugeva struktuuriga teatrikunstiline vorm, mis hoiab teost koos ja „õhus”, teatrikunstilist tervikut tema vahendeist kõrgemal. „Piloot” ei vaja ühtegi kirjanduslikku või näitekunsti karku enese õigustuseks. Luubi lendavat teatrit on hea vaadata, see annab lootust, et ehk kunagi koidab ka see aeg,  kus Eesti teatris on üha rohkem võimalik lisaks kõrgtasemel näitekunstile, dramaturgiale või lavakujundusele arvustusis esile tõsta ka teatrikunsti kui neist distsipliinidest tõukuvat, mitte neil parasiteerivat nähtust.   

Meisterlik näitejuhtimine, mõjus tekst, rabav kunstnikutöö, suurepärased heli- ja valguslahendused on pelgalt eeldus, et sünniks teatrikunst. Ma ei arva, et iga lavastus peab  olema novaatorlik või avangardne, küll aga võiks eesti teatrikunst lõpuks ometi emantsipeeruda oma vahendeist ning püüelda rohkem neist tõukuva vormilise suveräänsuse ja autentsuse poole. Meil aga kiputakse ka kriitikas pahatihti pelgalt kirjandusklassikute või näitekunstnike ümber kiimlema, teatrikunsti vahendeid teatrikunsti enda
pähe tunnustama. Piisab kui sättida Tammsaaret, teha mõni hea roll ning ovatsioonid on garanteeritud. Kummaliselt  vähenõudlikud oleme me, eestlased, teatri suhtes. Tuult tiibadesse, Andri Luup!