Õnneliku inimese uni: Kusum Gboo “Somu”. Laval on paarkümmend elurõõmsat ja energilist neegrinaist-meest, kes on kutsutud siia selleks, et raputada meid, põhjamaa mõmme, talveunest üles. Kuna festivali kuraator Jaanus Rohumaa on lubanud kõigilt esinejatelt lugusid, alustavad ghanalased rahvuslikku koloriiti rüütatud loomise looga. Lapsemeelne ingliskeelne jutt suubub sõjatantsu. Tantsu ja trummiga koos tuleb see õige magus Aafrika energialaks, nii et tamtamm neelab alla ka Salme kultuurimaja pidulik-stalinistliku atmosfääri. Aafriklaste sugestiivne rütm suudab isegi eesti inimese lavale meelitada oma isiklikku sõjatantsu lööma. Elu ja kunsti piir on kadunud nagu tina tuhka ja tegelikult on see parim, mis vaatajaga juhtuda saab. Eks muutu eestlane järjest naiivsemaks, kui jälgida tema maitse-eelistusi ajakirjanduses või kultuuris. Lapsemeelsele eurooplasele kulub marjaks ära aus ja siiras aafrika vend, kes oskab teda juhatada lühemat teed pidi elu põhiväärtuste juurde, unustamata seejuures pakkuda valgele mehele ka väikest pudi-padi äritehingut. Miks mitte teatrifestivalil näidata publikule rõõmsat ja õnnelikku inimest. Võiksime isekeskiski korraldada väljanäitusi nendest, kes on õnnelikud. Jõukad õnnetud oleksid kindlasti nõus maksma kõva piletiraha.
Fantaasiauni: “Söör Vantes. Donki Hot”. Ainuüksi pealkirjast võiks osavnäpp terve essee toksida. Vene teatritraditsiooni fantaasiarikkas vaimses õhustikus kasvanud Dmitri Krõmov on tulnud meie juurde oma tudengitega, et jutustada lugu inimesest, keda ei õnnestu sobitada keskmiste sekka. Keskmised võivad oma teistmoodi kaaslast kas vihata või imetleda, paremal juhul uurivad, halvemal juhul hukkavad. Krõmovi lavastuse tegelane Donki Hot, nukker kõhn hiidmees, tuiab ringi liliputtide seas, neid kas ülendades või ise põrmu langedes. Ta isegi proovib lennata, nagu teevad seda ühe teise suure vene-juudi kunstniku Chagalli inimesed Vitebski kohal. Ühelt poolt on Dima Krõmov selle lavastusega andnud oma õpilastele parima professionaalse õppetunni – kuidas laval toime tulla eri vahenditega (prožektor, vari, kostüüm, nukk, paber jne); teiselt poolt on tal sellest kujundite tulevärgist õnnestunud ehitada tervik, mis esitab vaatajale valusaid eksistentsiaalseid küsimusi. See on juba tõsine trikk, mis peaks loominguliselt kadedaks tegema iga lavastaja. Kui oled teistmoodi kui teised, tuleb sul rajada oma sisse- ja väljapääsuteed, pole sul pääsu ei saagijatest-sandistajatest ega mekutajatest-kiibitsejatest. Tegelikult on samasuguses don Quijote rollis ka Dima Krõmov ise, asudes Moskva bojaaride eest kaitsma kuulsat Vassiljevi teatrit, mis on liiga elitaarne ja teistmoodi.
Jutuvestjate uni: J. A. Jónassoni “Saja-aastane maja”. Islandi autor ei hooli sellest, kas teised temast aru saavad. Kirjutada tuleb oma keeles ja oma publikule. Islandi näitlejate mäng lummas ilmselt neid, kes ise laval sama töö peal – nii mõtestatud, vaba olemine kogu etenduse vältel ja suhtlemiskrampi ei tekkinud isegi umbkeelse publiku kiuste. Vaatajana olin küll rohkem ametis sellega, et aru saada loost, mis huvitas väga. Ehk vastas just islandi lavastus kõige paremini sellele lugude jutustamise ootusele. Islandi näidendit vaataks hea meelega uuesti eesti keeles eesti näitlejatega.
Torupilliuni: Néillidh Mulligani ja Vincet Woodsi lood. Koos iirlastega tuli kauge mälestus keeltekooli ajast, kui inglise keele õpetaja andis kuulata välismaa plaate, kus koolitatud häälega perfektset briti inglist rääkivad mehed muinaslugusid vestsid, ikka jutt ja muusika vaheldumisi. Iiri kokkusaamisel mängis imearmas torupill, intelligentne kirjanik pajatas ja Jaak Johanson tõlkis. Ehk ootasin ise iirlastelt rohkem teatraalsust, olin ju teatrifestivalil. Nagu raadiosaadet kuula. Aga kui arvestada, et sümpaatsete inimeste hulk maailmas on piiratud, pole põhjust toriseda.
Kurva ja väsinud inimese uni: Issei Ogata “Linnaelu kataloog”. Kauge saadik jaapani teatrist ei raatsinud oma kauge kodu teatrieksootikat jagada, vaid tuli meile meie oma viinaga kosja, pakkudes realistlikus võtmes sketše elust enesest. Minu põlvkonna jaoks jääb selle teatrilaadi suurmeistriks väle ja täpne ümberkehastuja Eino Baskin. Alguses vaatasin huviga jaapanlase teistmoodi näoplaani ja miimikat, kui uudsuse võlu hajus, läksin rahutuks, sest äratundmisrõõmu ei tule ega tule. Kas sellepärast, et ei saanud aasia näitleja tempo-rütmiga unisooni või tundsin puudust detailitundlikumast lavastajakäest, nagu arvasid kogenud eesti näitlejad. Igatahes etenduse lõpus olin surmani väsinud, nagu oleksin Tōkyō metroos trügimas käinud. Või on jaapani näitleja selline võlur, kes suudab üksinda ette kanda kogu ülerahvastatud suurlinna melu ja ängi, mis minusuguse metsainimese surmani ära kurnab? Unenägudes võib ju igasuguseid hulle asju juhtuda. Kes ei mäleta, lugegu Kreutzwaldi muinasjutte.
Eesti uni: Linnateatri “Rätsep”. See lugu pakkus jõhkrat karnevalipilti infantiilsest ühiskonnast ja teatraalsust, mis kohane noorele teatrile (kus sada aastat on alles algus). Meeldib mulle see rafineerituse ja räiguse segu Kolditsa lavastuses, aga tänane ülesanne oli vaadata välismaa und. Kreutzwald ja Koldits jäävad oma aega ootama. Järgmist sadat aastat.