Selge. Räägime siis sinu kui filmirežissööriga, kelle täispikk film eile õhtul esilinastus. Nüüd, kui „Kormoranid” valmis ja kinos, kas pabistad vastuvõtu pärast või on hinges hoopis tühi tunne? 

Ei üht ega teist. Olen ootusärev ja see tunne paneb aju endorfiine produtseerima. Käin ringi, annan intervjuusid, räägin hästi kiiresti ja püüan kõigel filmiga toimuval korraga silma peal hoida. Produtsent ilmselt juba vihkab mu uudishimulikke kõnesid ja meeldetuletamisi. Tühjus ilmutab end tõenäoliselt päev pärast esilinastust, kui saabub viimase pooleteist aasta suurim vaimne ja füüsiline pohmell. Retseptsiooni pärast ma ei pabista. Juba  stsenaariumi kirjutamisest peale olen kujutanud ette, millistele kriitikutele või sõpradele see muljet avaldab ja kes seda põlata võib. Loodan, et puudub üksmeelne arvamus, mis enamasti lihtsalt kustutab dialoogi.       

Tulid kinno peda filmikooli väliselt. Kas oled tundnud, et pead ennast selle tõttu rohkem režissöörina kehtestama? Või on äkki kunagine skandalisti maine sulle koormaks olnud? 

Olen režissööriks saanud tõesti võtteplatsil õppides ja üsna orgaaniliselt. Alustasin kaamera ees Esto TV reporterina, jätkasin reklaamklippide produtsendina ja edasi olen teinud eri kaliibriga reklaamklippe ja promofilmikesi kuni mängufilmideni välja. Võttegrupid koosnevad aga Eestis üsna tihti samadest inimestest, ükskõik, kas teed autoreklaami või mängufilmi. Kui alustad võttegrupis produtsendi assistendina vaikselt, imbud kuidagi kollektiivi sisse, kuni  ühel hetkel muutudki kõigi jaoks iseenesestmõistetavaks. Ja nii ei imestagi keegi, kui jooksupoiss ühel hetkel kogu mängu juhib. Skandalisti maine on aga enamasti mulle vaid kasuks olnud. Olen tegelikult üsna leebe loomuga ja mõnikord ülemäära sentimentaalne. Kui inimesed mind alguses pisut kardavadki või suhtuvad minusse teatud umbusuga, on rõõm nende eelarvamuste purunemisest tihti nii vabastav, et annab alust ootamatult  viljakaks koostööks.       

Saan ma õigesti aru, et sinu filmikool on sisuliselt (praktikast rääkides) saadud reklaamklipi  tegemisest?       

Jep. Kuid mis see reklaamgi muud on kui lühilugude jutustamine igasuguses esteetikas. Teen hea meelega aeg-ajalt reklaame, kuna see võimaldab kokkupuudet absurdsemate situatsioonidega, mida oma mõttelisse musta märkmikku kirjutada, ehk pakub head dramaturgilist materjali. Teiseks õpetab see end mobiliseerima tähtaegade ja võimaluste  piiratuse tõttu, kolmandaks saab suhteliselt kenasti elatuda erialast, milles ma tunnen end kindlalt.       

Lavastasite „Kormorane” Andres Maimikuga nii, et üks töötas ühel võttepaigal, teine teisel. Kuidas see süsteem nüüd tagantjärele vaadates tundub?       

Probleemivaba. Meie koostöö ulatub niivõrd  mitme aasta taha, et suudame põhimõtteliselt vajaduse korral lõpetada teineteise lauseid. Meil oli filmist ühine visioon, mille olime umbsetes kontorites või baarides ja pargipinkidel juttu rääkides paika pannud; olime läbi arutanud kõik stseenid ja nende tähendused ja sõlmpunktid ja nii ei olnudki olulist erinevust, kumb meist konkreetselt võttegrupile vajalikud laused ütleb. Olime teinud näitlejatega proove, jalutanud läbi võttepaigad või  operaatoriga konsulteerides need endale selgeks teinud, nii et meil oli enda arust üsna hea ettekujutus, mida stseenide juures rõhutada, mida mitte. See aga ei tähenda, et võtteperiood oleks olnud Hitchcocki kombel lihtsalt visiooni realiseerimine, käsitöö. Alati oli ruumi improvisatsiooniks ning suhtumine algselt kirjutatud dialoogidesse oli kaugel dogmaatikast. Montaažis avastada, millega on teine tüüp üllatanud, oli üks võtetejärgsete kuude üllatuslikumaid  meelelahutusi.   

Kuidas kahekesi üldse filmi teha on? Meil režissööride tandemeid vist polegi.   

Kindlasti meeldivam, kergem, lõbusam, vaimselt  tervem kui üksinda. Sul on võimalik kellelegi toetuda, jagada vastutust, kui vaja, siis süüdistada teist (kuigi seni pole veel olnud) või teise aupaistel ise särada. Komöödiafilmi puhul on partnerlus just kirjutamise faasis erakordselt oluline, kuna nii saab vahetu reaktsiooni oma mõtetele: kas ajab naerma või mitte. Naljade ideed sünnivad enamasti just kommunikatsioonist ja stsenaariumi kirjutamise sessioonid või ajurünnakud koosnesidki just tihti teineteisele  lugude rääkimisest. 

Kas sa üksi ei taha filmi teha?   

Põhimõtteliselt poleks mul selle vastu midagi, kuid vähemalt stsenaariumi kirjutamine üksinda oleks minu jaoks midagi suitsidaalset.     

Millised on sinu plussid? Millised Maimikul?     

Maimikul tekkis võtete ajal kummaline näohalvatus, mingi tõbi, mis kuulus selle poolest, et seda on põdenud ka George Clooney. Nii et pool nägu nuttis, pool naeris, mistõttu tal oli ka raskusi rääkimisega. Nii ma siis olingi mõnda aega ainus juhendaja, laused koosnesid alusest,  öeldisest ja sihitisest, tegin nalja ja sain oma arust päris hästi hakkama. See oli minu pluss ja Andrese miinus. Äkki aga avastasin, et kõik kenad tüdrukud on kogunenud Andrese ümber. Muidugi, invaliidist ju hoolitakse. Minu miinus ja Andrese pluss.     

Sa ise tunned ennast režissöörina kindlalt?       

Kõlab banaalselt, aga tõesti, mida aeg edasi, seda kindlamalt. Kõige kindlamalt nappe psühholoogiliselt väljakutsuvaid stseene lavastades,  kõige ebakindlamalt rahvamasse juhendades ja ruuporisse röökides. Leian, et režissööri üks olulisemaid ülesandeid on ümbritseda end andekate inimestega ning luua heasoovlik õhkkond. Ideaalis ei tohiks keegi tulla selle peale, et ta teeb tööd. Kui filmi tegemine on fun, sa näed, et inimesed elavad võtteplatsil või postproduktsioonis toimuvale kaasa ka tegelikult, on kõik juba suures osas õnnestunud. Muidugi, on tehtud ka mõjuvaid filme  totalitaarses õhustikus, kuid, nagu ütleb üks mu lemmiklavastaja Sydney Lumet: „Elu olgu esimesel kohal”. Alati.     

Räägime filmist „Jan Uuspõld läheb Tartusse”. See oli sinu esimene täispikk mängufilm. Millise õppetunni seda tehes said?       

„Jan Uuspõld läheb Tartusse” oli lühika rahaga tehtud täispikk film. Võid isegi arvata, kui jabur võis olla teha sellist asja. Põhiliselt tudengitest koosnev võttegrupp, mis jookseb laiali, ülihõivatud  peaosaline, kes kihutab iga päev etendusele, sajad statistid, purjus prominendid lämisemas ja sekeldamas võtteplatsil, närvivapustus polnud kaugel, rääkimata kummalisest kõhutõvest, mis ühel hetkel terve võtteseltskonna halvas. Oli stseene, kus üks või teine lavastaja pidi paraku võtteplatsilt eemalduma, nii vaimsetel kui tervislikel põhjustel. Mida ma sellest õppisin? Lühika võimalustega pole mõtet teist korda enam täispikka filmi teha.     

Miks te Maimikuga kogu aeg nii palju tähekesi oma filmides kasutate?     

Antud juhul toimub tegevus kaasaja Eestis ning on paratamatu, et kui otsustad siin kuulsaks saada, nagu vanad rokipeerud, tuleb elus ette hetki, kui tähekestega kokku puutud. Lisaks on intrigeeriv kasutada näitlejatena tüüpe, keda  oled harjunud nägema hoopis teises kontekstis. Samuti on see intrigeeriv ja mingis mõttes vabastav ka osatäitjaile endile: ennast ise parodeerida, vabaneda korraks tõsiseltvõetavuse taagast ja suhtuda oma imagosse mänguliselt.   

Milliseid filme sa veel teha tahaksid?     

Pärast kogu seda tohuvabohu, suurt võttegruppi  ja meeletut võttekohtade ja materjali hulka unistan teha mõnd nappi ja vaikset filmi, soovitavalt vaid sõpradega. Midagi, mis võiks olla pooleldi improvisatsiooniline, kirjutada seda kohapeal ja kohe üles filmides. Loomulikult võiks see film rääk
ida sellest, millest filmid ikka räägivad: sõprusest, armastusest ja surmast. Ja vahelduseks võiks ka tegelased olla noored inimesed.   

Oled eesti oludes täiesti arvestatava filmirollide hulgaga hakkama saanud.   

Kuigi mulle saabub aeg-ajalt kutseid kusagile välismaalegi casting’utele, kus ma ka mõnikord käin, kuid seni mitte väga edukalt, ei võta ma end näitlejana eriti tõsiselt. Mul pole mingit unistust mängida ei Rambot ega Richard  Kolmandat ja see pole ala, millega mul oleks ambitsiooni sajaprotsendiliselt tegeleda. Olen üsna kehv avalik esineja ja ilmselt poleks seetõttu ka kunagi lavakasse sisse saanud. Mida ma aga meeleldi teen, on osalemine sõprade ideede juures, asi, mida võib nimetada sõpradega mängimiseks, hoolimata sellest, et mäng võib ühel hetkel võtta päris tõsised mõõtmed. Võimalik, et osalemine filmides kaamera ees on andnud mulle ehk tugevama empaatia  näitlejate suhtes, kui mul seda kogemust ei oleks. Võimalik, et mõistan tänu sellele kasutada oma keeles mõisteid, mille peale enne poleks osanud mõelda ja millega jõuan näitlejani paremini kui režissöör, kellel näitlemiskogemus puudub.       

Triviaalne küsimus, kuid kipun seda ikka filmitegijatelt küsima. Millised on need filmid,  mis on sind läbi aegade mõjutanud?       

Filme tehes sooviksin olla mitte mõjutatud teistest filmidest, mul pole mingit ambitsiooni näha ennast enne filmi alustamist kellegi filmikogus selle-ja-selle nime vahel. On pisut lame vaimustuda mõnest filmist ja proovida  teha samasugust. Ma sooviksin olla mõjutatud kogu universumi poolt, kuid paraku kukub ikka välja nii, et kui tahan mõnest oma ideest kellelegi rääkida, tuleb mõni teine film näiteks appi võtta. Lihtsalt kipun neid vaatama liiga palju. Eri eluperioodidel olen armastanud erinevaid filme. Kui juhtun olema üksik, mõjutab mu suhtumist minimalism: Ozu, Jarmusch, Vincent Gallo. Kui juhtun olema armunud, siis ekstsentrilisus: näiteks Wes Anderson, Coenite  komöödiad. Nüüd suhteliselt rahumeelse lapsevanemana vaimustun koos pojaga jälle animast nagu „Toy Story” („Lelulugu“) või praegu kinodes jooksev „Rango”, mida olen juba kaks korda vaatamas käinud. Üldiselt rohkem klassikaline narratiivne kino, eelistan alati keskpärast narratiivset filmi keskpärasele seisundikale, mis ajab mind lihtsalt haigutama – aus populism enne pretensioonikat populismi.       

Küsin sinultki lõpetuseks sama küsimuse, mille esitasin suvise võtteperioodi ajal Andres Maimikule. Milliseid eesti filme sa kinos näha tahaksid? Millega võiks mõni kolleeg sind üllatada?       

Mul pole absoluutselt mingit huvi pühenduda ühe rahvuse filmielu analüüsimisele, mistõttu võin vaid vastata, milliseid filme ma kinos soovin vaadata. Osaliselt käib selle kohta ka vastus eelmisele küsimusele, kuid lisan siia veel märksõna „vaheldusrikkus”. Mu Eesti Ekspressi jaoks tehtud aasta filmitabelis seisid kõrvuti Harmony Korine’i „Trash Humpers” („Prügimikud”), prügikastist leitud VHS-kaameraga tehtud eksperiment võikaid vanainimese maske kandvast  sektist: nood kepivad prügikotte ja kohtuvad friikidega. Totaalne anarhia, mis ometi räägib kokkuvõttes millestki sügavast: vananemise väärikusest ja eksistentsist normidega. Ja teisel pool „Toy Story 3” („Lelulugu 3“), imeline film, mis räägib lapsepõlve lõpust ja mida vaadates tulevad mulle alati pisarad silma.     

Küsitlenud Kristiina Davidjants