Teatrikunsti elemendid on rollid, lavastus ja selle kujundus oma kõigi aspektidega ning dramaturgia ehk lood, mida publikule jutustatakse. Nüüdisaegne teatrimõte ja -väljendus lõimib neid klassikalisi elemente sel moel, et need polegi ükshaaval eristatavad. Näitlemisega luuakse lavakujundus, mis jutustab omakorda lugu, dramaturgia pannakse kokku vaataja peas, näitlemisstiilid varieeruvad rollitusest ülikiire rollivahetuseni. Vorm on ere ja dünaamiline, nõuab näitlejatelt meisterlikkust, sisu lihtne, aga lööv ning nõuab aktiivset autoripositsiooni.
Piisab, kui mõelda teatrile NO99 või Von Krahli teatrile, aga iga Eesti teater kannab oma repertuaaris nüüdisaegset ja eredat teatrimõtet, nii vormis kui ka sisus. Lastelavastuste puhul on vastupidi: üldpilt on turvaline ja vanunud ning mitte üksnes formaadi (suur lava), vaid ka dramaturgia, lavastuse, kujunduse ja mängustiili mõttes. Viieteistkümne aasta jooksul, mis ma olen lasteteatrit jälginud, pole peavoolu lasteteatris toimunud mingit muutust. Ka teatrikoolid „toodavad” ikka veel samu formaate. Lavakoolide austusväärsed, nüüdseks postilt lahkunud juhid lavastavad näitlejatudengitega kolmekümne aasta taguseid tekste kolmekümne aasta tagusel moel. Ainult et palju magedamal kujul. Lastelavastuste retseptsioonis kõlavad fraasid nagu „etenduses oli, mida vaadata”, „vaatamist ja uudistamist jätkus nii lastele kui ka täiskasvanutele”, „laval oli energiat küllaga”, „pisipere saab lustida”, aga mitte sõnagi hinge haarava ja kaasa elama paneva vaatajakogemuse kohta. Publik omakorda (käisin teatris üliõpilastega) viitab lastelavastuste vastukajas diplomaatiliselt: „minule ei peagi lasteteater meeldima, see polegi minu teater” või, mis hullem: „oi, kui nunnu lasteetendus, täpselt nagu vanasti!” jne. Tegijate ja täiskasvanud vaatajate vahel valitseks justkui sõnatu kokkulepe: lapsed pühkigu mõtlemapanevast teatrist suu puhtaks!
Tegelikult aga pole lasteteatrit üldse olemas. On hea või halb teater ning erinevad vaatajagrupid. Lastepubliku suhtes saab eristada kolme tegijahoiakut:
1. Ülalt alla vaatav ehk patroneeriv: teatris peab lapsel olema lõbus, värviline, turvaline ja õpetlik.
2. Lapse tasandile laskuv: väljendub laste moodi mängimises, hullamises ja müramises, sest lapsed on vahvad.
3. Last enda silmade kõrgusele tõstev: autor ja kunstnik räägivad lapsega kui inimesega, tegemata järeleandmisi oma kunstikeeles, vaimukalt, arvestades muidugi sihtgrupi vastuvõtuvõimet, ometi seda alahindamata; räägivad elust ja tõsiasjadest, räägivad jõudu andvalt, sest me kõik elame ühes ja samas maailmas.
Põhjamaade, eriti Taani ja Rootsi teatrikunstnikud on võtnud lipukirjaks kolmanda hoiaku, mis nõuab ausust, julgust ja eneseharimist, ning on seda aastakümneid endilt kui tegijailt nõudnud. Tulemus on stilistiliselt erinäoline, kunstiliselt nõudlik, kaasahaarav ja nüüdisaegne (väike)teater. Lastega on isegi mõnusam, saab väljenduses olla kujundlikum, füüsilisem, mängulisem ja maagilisem – lapsed mõistavad seda keelt paremini. Lastelavastus annab näitlejale omakorda võimalusi oma oskusi täiustada, katsetada nukkudega, objektidega, varju, mängustiilide ja rollivahetusega. Lastele suunatud teatrikunst on nendel maadel kultuuripoliitiliselt toestatud ja ekspertide poolt järele valvatud.
Muide, ka meil on võrdväärseid nähtusi: Põhjamaade ja Saksamaa nüüdisaegset parimat lastedramaturgiat on jõudsalt eesti keelde tõlgitud, ent need ei sobitu peavoolu lastelavastuse formaati. Külalislavastajad Finn Poulsen, Jevgeni Ibragimov ja Markus Zohner on loonud siin eredaid ja elamuslikke lastelavastusi, aga need ei mahu omakorda meie teatrite müügiformaati. Meil on särav, maailmas tunnustatud teater lastele ja noortele – VAT-teater. Siiski pole suutnud see eeskuju nihutada käibivaid mõttemalle. Ka lasteaedades ja koolides käies on teatril oma kindel formaat: kokkuklapitav sirm, kolm näitlejat, tuntud lugu ja oskuslik publikuhaldamine. Viisteist minutit ülesehituseks, samapalju mahavõtmiseks ja väikeauto. See tagab trupi toimetuleku.
Päris tühjade kätega me siiski pole: teatrite repertuaari on ilmunud noortelavastused, noored autorid kirjutavad omanäolist dramaturgiat, tantsijad loovad lastelavastusi – ja seda väga hästi, ainult etendamiseks pole just palju võimalusi, kuna need lavastused on projektipõhised. Meie kõrgelt haritud vabakutseliste teatritegijate hulk on muljetavaldavalt suur. Pinnas arenguks on täiesti olemas.
Toon mõtlemiserinevustele viidates näiteks Ugala teatri lavastuse „Isa talveuni”, mida õnnestus aastaid tagasi näha ka Kajaani teatri lavastuses. Muheda käekirjaga näidendi sõnum ei saa tänapäevasem ollagi: see räägib vanemate tööstressist ja lapse tähelepanuvajadusest. Isa saab uue vastutusrikka töö ja tal pole jõudu enam lapsega mängida. Kuueaastane Saara (soomlastel Aino) paneb seepeale isale diagnoosi: tegemist on isa talveunega. Iseenesest on alusmaterjal meile harjumatult karm, lapsel polegi ju ses situatsioonis palju teha. Enamikul teatrisaalis olnuks võimalus end ja oma eesti peret ära tunda ning näha, millise valiku teeb peategelane samas olukorras. Kajaani teatri lavastuses kutsus peategelane publiku lavale kevadpilte joonistama, kui oma jõud enam olukorrast üle ei käinud. Kevadel sulab ju lumi ja ärkab isa. Lapsed joonistasidki ja kogu lavakujundus sai kaetud piltidega – koos tuli kevad rutem ja sai otsa isa talveuni. Ugala oli sel talvel julge, vist esimest korda viidi jõuluetendused väikesesse saali ja laval tegutsesid kaasamängivad muusikud. Aga oli see nüüd jõululavastuse formaat (mulle on läbi nende aastate olnud sümpaatne Ugala jõululavastuste mastaapsus, teatritehniline fantaasia ja põhjalikkus, millega need on teostatud), segavad mõttemallid või hirm, et „Isa talveune” kujundus meenutas roosat torti (iseenesest stiilne ja väärt kunstnikutöö Jaanus Laagriküllilt), et peategelasel oli seljas printsessikleit (milleks?), et isa tõmbas talveunne suikudes selga karukostüümi ja muutus karuks. Rollidele lähenemine oli tüübikeskne nagu suurel laval kombeks ja lastele ei antud mingit võimalust iseennast ära tunda. Samad näitlejad mängivad nii tundlikult, täpse koomikaga ja elamuslikult sellessamas väikeses saalis algupärast dramaturgiat (näiteks lavastustes „Piloot”, „Börs ja börsitar”, „Helesinine vagun” jne), ainult et täiskasvanutele. Tagatipuks kirjutati teatriarvustuses, et pisipere sai lustida, samal ajal kui tegelikult pandi vanematele ette peegel ja koputati nende südametunnistusele. Millised topeltstandardid!
Noore ja tubli riigina oleme püsima jäänud nii majandustõusus kui ka -surutises. Selgeks on saanud, et hariduses ja kultuuris ei peitu mitte üksnes püsimajäämise, vaid ka kestvuse võti. Ka teatripildis kerkivad kõrgkultuuri ja meelelahutuse kõrval üles hariduslikud ja demokraatlikud osalusteatri vormid: protsessdraama, foorumteater, luguteater. Lastekultuur pole enam võõras sõna ühelgi kunstialal, aga teatrimaastikul käivad ikka töötud artistid lasteaedades ja koolides elatisraha teenimas, selle asemel et piisavalt toetatuna mängida sealsamas kolme näitlejaga tänapäevast ja mõtlemapanevat dramaturgiat, teha lastega draama- või teatrimänge, vesta lugusid või töötada õpetajatega koos kasutamaks teatri hariduslikku potentsiaali. Midagi olulist ei juhtu, kui pole piitsa ega präänikut. Präänikuks võiks edaspidi olla võimalus end harida, et küündida noore vaatajani, ehk koolitusvõimalused ning piitsaks rahakott ehk kvaliteetsete nüüdisaegsete laste- ja noortelavastuste riiklik tellimus. Ja kultuuripoliitika peaks tagama nii võimaluse sellise teatri sünniks kui ka andma garantii, et väärt teater jõuab sihtgrupini, see on iga Eestimaa noore vaatajani. Nominentide hulgas oli neil aastat
el ilusaid pärleid, mis kadusid lavalt taristu puudumise tõttu. Näiteks Emajõe Suveteatri „Romeo ja Signe” ja „Väike hea kurat”, ZUGA ühendatud tantsijate „Zuga zuug zuh-zuh-zuh” jne.
Lasteteatri päeva puhul soovin eesti teatritegijatele ausust, julgust, uudishimu ja missioonitunnet! Loovust! Teater on ühiskonna peegel, see peegeldab ka arusaamu, mida me ei teadvusta. Võtke kätte ja vaadake järjest läbi kõik Eesti teatrite lastelavastused – ja küsige endalt, kas saite kaasahaarava, hariva ja avardava elamuse osaliseks. Visualiseerige lavastuse põhjal sihtgrupp, kellele mängite, ja mõelge, kas te oma lapse viiksite ilmtingimata lasteteatrisse. Teatrid, lavastajad, näitlejad, millest te räägite oma lastega, millest te tahaksite kõneleda? Võib-olla sellest võikski alustada ka lastele teatri tegemisel. Rääkimisest, jagamisest, suhtlemisest. Kutsun teatreid lastega kõnelema ja kultuuripoliitikat seda kõnelust toetama.