Milliseid muudatusi pidid tsensuuri survel lavastuses tegema?   

Kasutasime keelatud sõnade asemel punktiiri. See ei takistanud etenduse jälgimist  – publik aimas öeldut ja sai lugeda ka ingliskeelseid subtiitreid. Seega, muutused polnud sisulised, vaid pigem formaalsed. Mingis mõttes tuli see lavastusele isegi kasuks, sest publik pidi tähelepanelikumalt etendust jälgima – keelatud sõnade tähenduse äraaimamine oli publikule isegi põnev. Ütleksin siinkohal, et „Antigone” lavastuses ilmnevat autoritaarsust saab võrrelda meie ühiskonnaga, see väljendub tsensuuris.   

Mille poolest erineb lavastuse retseptsioon Eestis ja Iraanis?   

Kui võrrelda „Antigone” sõnumit valgusallikaga, siis see, kuidas tajutakse valgust pimedas või sellises toas, mis oli juba enne valge, erineb põhimõtteliselt. Niigi eredalt valgustatud  toas võivad inimesed lisavalgustust märkamata sellest mööda jalutada ja sõnum läheb kaduma. Pimeduses on aga valgus šokeeriv ja rabav. Selle poolest eesti ja iraani publik erinebki. Teie olete inimesed valgustatud ruumis, meie oleme inimesed pimedas ruumis. 

Kas Eestis lavastamine oli sulle vabastav kogemus? 

Lavastamine Eesti teatris oli mulle täiesti  loomulik protsess, midagi šokeerivat ei olnud. Vabadusiha on inimesele olemuslik. Kui surve all elanud, kuid vabadust ihkav inimene satub vabasse maailma, siis tunneb ta kergendust. Inimesed, kes elavad vabaduses, ei mõtle vabadusest. Ainult vabaduse puudumine teeb selle tajutavaks. 

Kas sa usud, et teater suudab ühiskonda muuta?   

Jah, ma usun, et muudab. Üks mind kõige rohkem mõjutanud lause pärineb Václav Havelilt. Václav Havel võrdleb teatri rolli ühiskonnas veekeerisega. Havel peab silmas teatri mõju kestvust ja kõikehõlmavust. Oluline lavastus mõjutab ühiskondlikke protsesse pikas perspektiivis.   

Küsinud Kristiina Reidolv