Kui rääkida kõigepealt puht dramaturgiliselt, siis võimaldab tegelaskujude poolitamine mängida hoopis teistsuguste nüansside ja intensiivsusega kui „psühholoogilised”, „isiksust” väljendavad detailid. Juba teksti esitamisel saab mängida sellega, kas seda tehakse (1) täiesti kooris ja ühtmoodi (seda võtet kasutati  suhteliselt vähe); (2) nii, et tekst on küll sama, aga üks näitleja rõhutab valjemini üht osa ja teine teist osa; (3) nii, et tekstis on märgatavaid nihkeid ja teisendusi, või (4) nii, et räägib ainult üks näitleja, teine vaikib. Ühe näitlejaga selliseid variatsioone teha ei saa – isegi viimase variandi puhul, kui ainult üks kahest näitlejast esitab teksti, pole olukord sama mis ühe näitlejaga, kuna tema tekst kõlab nüüd teise vaikimise taustal.       

Ja nagu teksti esitades, nii saab ka tegevuses mängida samasuse ja erinevuse mitmesuguste astmetega, mille ühes otsas on täielik rööpsus ja teises otsas – kõikvõimalike variatsioonide ja  teisenduste kaudu – juhtumid, kui üks näitlejatest pöördub teise poole. Kuna näidendis on tegemist ühe ja sama tegelasega, siis avab see justkui uue mõõtme tegelaskuju sees. Põhiline osa tegevusest toimub nende äärmuste vahel, aga seda aredamalt tulevad esile üksikud juhtumid, kus äärmused esinevad puhtal kujul. Rääkimise ja tegutsemise selline koordineerimine pole kindlasti lihtne ülesanne ei lavastajale ega ka näitlejatele, sest näitleja ei  pea mängima kokku mitte ainult oma „välispartneriga” (teise tegelaskujuga), vaid ka oma „sisepartneriga” (oma tegelaskuju teise poolega) – ja põhimõtteliselt ka oma välispartneri mõlema sisepartneriga. Juba kahe tegelaskuju ja nelja näitleja puhul on see keeruline. Kui lavale tuleb veel mõni tegelaskuju juurde, muutub situatsioon seda keerulisemaks. Ometi suutsid näitlejad selle kenasti välja mängida. Siin on veel see oluline nüanss, mille Ott Karulin  ka esile tõi, et mitte kõik tegelaskujud pole poolitatud – teenijanna on „ühes isikus”. Selline asümmeetria on dramaturgiliselt asjakohane, sest kui temagi oleks topeldatud, muutuks lavastus ilmselt komejantlikuks (teenijanna roll ongi umbisikulisem ja isikupäratum, mistõttu seda saab väga edukalt mängida just ühe näitlejaga). 

Peale selle pole tegelaskujusid poolitatud ühtmoodi. Enamjaolt esindavad nad „variatsioone antud teemal”, kusjuures kõige suuremat variatsiooni esindab minu mulje järgi Hedda Gableri tegelaskuju (Ott Karulini meelest aga vastanduvad kõige silmatorkavamalt – vähemasti kostüümi poolest – Brackid), kelle üks pool on daam või suurilmaleedi ning teine pool vamp või emo. Selline suhtelise diapasooni suurem ulatus tema tegelaskujus aitab  juba puht vormiliselt fokuseerida vaataja tähelepanu peategelaskujule.         

Ott Karulin toob välja selle, et tegelaskujude üks pool on mängitud vanas ajas (n-ö Ibseni ajas) ja teine pool tänapäevas. Samas näib ta rekonstrueerivat mõlema osapoole psühholoogiat, millest üks võib olla mängitud rohkem veenvalt (üldiselt vanaaja oma) ja teine vähem. Mulle aga tundus, et lavastuses ei kujutata niivõrd kahe erineva psühholoogiaga tegelast, vaid psühholoogia erinevust ühes ja  samas tegelases. Kui ühes arvustuses nõutakse tegelaskuju ühtset psühholoogiat ja teises kirjeldatakse tegelaskuju kaht psühholoogiat (kummagi näitleja esituses üks), siis jäävad mõlemas võib-olla tähelepanuta erinevused ja intensiivsused, mis on isiku ja tema psühholoogia sees ning eelnevad talle.       

Filosoofilises plaanis on tegelaskujude  poolitamine väärt vahend, kuidas vabastada nad „isiklikust” psühholoogiast ja illusoorsest eneseidentsusest, mida see tsementeerib. Sest kui meil on üks näitleja, siis tegelaskuju „ongi” tema, sellises kostüümis, selliste kõne- ja käitumismaneeridega, nagu näitleja teda esitab, aga kahe näitleja puhul on „päristegelane” nende vahel. Selline poolitamine või paljundamine on realism ise. Minu meelest ei koge me ennast, nagu meil oleks mingi kindel „psühholoogia”  või „isiksus”. Sellistena me paistame võib-olla ainult väljapoole, väljast vaadates on meil ehk tõesti mingi psühholoogiline isiksus (ja kui teised inimesed – või teater! – meile seda tagasi peegeldavad, võime hakata isegi uskuma, et meil see on), aga enda jaoks oleme enamasti pundar erinevaid kalduvusi, soove, tahtmisi, liikumisi, intensiivsusi. Minimaalselt saabki seda kujutada sama tegelaskuju kahe esitaja kaudu – nende erinevuse kaudu. See erinevus loob  pingepotentsiaali, mille vahel surisevad kõikvõimalikud variatsioonid ja intensiivsused. See on hoopis peenem ja täpsem mäng kui suure ja rohmaka „isiksuse” „psühholoogiline elu”. Ja teiselt poolt: kui me tegutseme „ühena” (nagu teenija), siis me oleme umbisikuline (meie isiksustik läheb umbe) – kõik suur „psühholoogia” on väline, umbisikuline, tehtud, kunstlik. Psühholoogia pole mitte elu ja teatri lähtekoht, vaid lõpp-produkt ja sageli läbikukkumiskoht.  Ühtne isik oma psühholoogiaga (mida mainitud arvustused näivad eeldavat) on pigem sekundaarne. Poolitatud tegelaskujude taustal omandab teenijanna mittepoolitatuski uue tähenduse: ta pole küll „kaks”, aga ta pole ka mitte lihtsalt „üks”, enesega samane ja eneseküllane subjekt, vaid pigem vastupidi, just tema on „mitmuslikum”, selles mõttes, et tema „umbisikus” on kokku sulandunud kõikvõimalikud isikud ehk n-ö „ühiskond”,  „koosolu”. Kui topeldatud esitajad oma tegelaskujuga on mina-sinade personaalne maailm, siis teenijanna esindab „teda”, umbisikulist-impersonaalset maailma. Tegelaskujude lõhestatust võib tõlgendada veelgi sügavamalt – mitte ainult kahe või enama kalduvuse kehastusena ja pingepotentsiaali poolustena, vaid eristusena tegevuse ja viivituse vahel üldse ehk elu kahe suuna vahel: väljapööre tegevuseks ja tagasipööre teadvuseks.  Me tegutseme, ja teame, et tegutseme. Ja need ei tulene mitte mingist kahest substantsist, vaid see on üks ja seesama elu – elu läheb algusest peale kahte suunda, ja need kaks suunda ongi elu. Need on elu kui protsessi kaks aspekti. Nende kahe aspekti vahel pole mingit vastuolu, võitlust ega opositsiooni (muidu kui haiguslikel juhtumitel), vaid need on elu enese puhtad mõõtmed.       

Seepärast oligi niimoodi, et kui etendus lähenes lõpule, siis ma oleksin eeldanud, et Hedda Gableri surm lavastatakse nii, et tema tegelaskuju kaks poolt lasevad teineteist vastastikku  maha. See oleks, muide, enesetapu täiesti realistlik kujutus, selles mõttes, et enesetapp on alati teise tapmine. Lavastuses aga tapsid mõlemad Heddad ennast eraldi oma akvaariumis. Võimalik, et see väljendab enesetappu veelgi sügavamalt, selles mõttes, et see on alati mingi sulgumise, kapseldumise (akvaarium) tagajärg ja tuleneb just sellest, et isiksuse lõhe laguneb, et n-ö meie erinevad Heddad ei suuda üksteisega läbi käia, vaid lagunevad laiali  oma urgastesse. Ehk enesetapp kui laialilagunemine, sisepartnerite lahkuvajumine. Eelneva visandi kokkuvõtteks ütlen, et nii inimene kui ka maailm on olemuslikult paljused protsessid: esiteks kalduvuste paljuse tõttu ja teiseks elu enese algse lõhestatuse tõttu. Me ei pea otsima psühholoogiat ja isiksust (mis on tagajärjed), vaid võime omal ihul läbi teha intensiivsusliikumisi, mis eelnevad isikutele ja isiksustele. Me ei pea korrutama ega jagama  üksusi, isikuid või arve, vaid võime liikuda kordumises ja jagunemises eneses, eelindividuaalsetes intensiivsustes. Minu meelest on Māra Ķimele selle dramaturgilises ja filosoofilises plaanis väga hästi lavale seadnud ning noored lavakunstitudengid tulevad selle teostamisega kenasti toime. Mõlemad varem ilmunud arvustused olid lavastajatöö suhtes kaunis kriitilised ja ma loodan, et eespool toodud lähenemine aitab lavastaja rehabiliteerida.