Näeme seda meedias peaaegu iga päev. Kuid ei tohiks unustada, et poliitika ei ole vaid mäng; see, mida meie rahvasaadikud tegelikult  otsustavad või ei otsusta, mõjutab otseselt meie igapäevase elu kulgu. Seepärast on oluline endalt küsida, kuidas mõjutasid valimised suunda, kuhupoole Eesti liikuma hakkab. Reformierakond, Keskerakond, IR L ja SDE on jätkuvalt riigikogus esindatud. Rohelised ja Rahvaliit ei suutnud aga ootuspäraselt, valimiskünnist ületada. Kuid ühe õnnetus on teise õnn. Nimetatud kahe erakonna läbikukkumine „vabastas” 12 mandaati nelja partei  vahel jaotamiseks, mis ühtlasi tingib ka selle, et rohkem kui ühel parteil on olnud võimalus käsitleda end valimiste võitjana. Keskerakond pidi siiski leppima kolme mandaadi loovutamisega – hoolimata sellest, et Savisaar isiklikult sai kõigi aegade parima valimistulemuse.       

Sotsid tegid kõige suurema hüppe, praktiliselt  kahekordistades oma mandaate kümnelt üheksateistkümnele. Antud tulemus paistab veel võimsam, kui meenutada poole aasta taguseid arvamusküsitlusi, kus parteile ennustati vaid 8% häältest. SDE natukene paaniline juhivahetus oktoobris osutus edukaks. Paistab, et Sven Mikseri tüürimisel  on saavutatud stabiilsus ja esimese parteina tehtud läbi suhteliselt rahulik põlvkonnavahetus. SDE -l õnnestus kasu lõigata ka Keskerakonna kannatustest seoses nn Savisaare skandaaliga, andes neile võimaluse enese positsioneerimiseks ainukese „eestimaise” alternatiivina Ansipi valitsusele. Oli ka neid, kes ennustasid Reformierakonnale 51 mandaati ja seega võimalust üksinda valitsus moodustada. See oleks tähendanud, et  Reformierakond pidanuks saama 20 lisamandaati! Nii siiski ei läinud: viimastel nädalatel enne valimisi hakkas õhk RE valimismullist välja visisema ja partei lõpetas tagasihoidliku kahe lisamandaadiga. Näib, et rahva mure, et RE saab ehk liiga tugevaks ja läheb isepäiseks, pani mitmed valijad IR Li või SDE poolt hääletama. RE -l jääb vaid üle rõõmustada, et valimised ei toimunud nädal aega hiljem.   

Pärast 2007. aasta valimisi oli teoreetiliselt 155 võimalikku valitsuskombinatsiooni. Paljud nendest olid siiski üsna ebatõenäosed. Vaevalt et leidus keegi, kes oleks tõsiselt võtnud võimalust moodustada valitsus kõikide parteide osalusel või siis nt Rahvaliidu  vähemusvalitsus. Seega võib nimetatud 155 võimalikust kombinatsioonist rahulikult välja jätta kõik ülepaisutatud koalitsioonid – ükski mõistlik valitsusjuht ei soovi oma valitsusse rohkem parteisid kui maksimaalselt vajalik. Siinkohal meenub vaid üks riik, kus ülepaisutatud koalitsioonid on olnud traditsioon, nimelt Soomes pärast Teist maailmasõda kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Kui ülepaisutatud koalitsioonid eemaldada, jääb alles 81 kombinatsiooni.  Nendest on mõistlik eraldada ka enamik vähemusvalitsusi.       

Pärast 2007. aasta valimisi oli võimalik luua 61 vähemusvalitsust, kuid pole päris kindel,  millised vähemusvalitsused just peaks eraldama. Ka vähemusvalitsused võivad edukalt töötada ja on näiteks üsna tavalised sellises riigis nagu Taani. Olgugi et Ansipi valitsus on olnud vähemusvalitsus pärast sotside väljaviskamist mais 2009, ei ole Eestis üldiselt vähemusvalitsuse traditsiooni. Isegi kui kõrvale jätta kõik vähemusvalitsuse kombinatsioonid, jääb alles 20 võimalikku nn väikseimat võidukoalitsiooni – neid võiks nimetada ilma rasvata  enamusvalitsusteks. Nendest kahekümnest oli üheksa kombinatsiooni ilma Reformierakonnata. Olgugi et Ansip oli ka aastal 2007 kõige tõenäolisem peaminister, ei olnud see siiski etteantud tulemus.     

Tegelikkus pärast 2011. aasta valimisi näeb välja hoopis teistsugune. Riigikokku pääsenud parteide ja nende vahele jaotunud mandaatide arvu juures on nüüd vaid 32 teoreetiliselt võimalikku valitsuskombinatsiooni. Kui kõrvale jätta ülepaisutatud koalitsioonid,  jääb järele 19 kombinatsiooni. Neist allesjäänutest on 10 vähemusvalitsust ja 9 väikseimat võidukoalitsiooni. Reformierakond oleks kaasatud kuude viimati nimetatud üheksast koalitsioonist. Kuid, mis veel olulisem, on võimalik moodustada vaid üks enamusvalitsus ilma Ansipita, kui kolm ülejäänud parteid oma jõud ühendavad. See võimalus näib üsna ebatõenäosena. Seega on Ansip täna olukorras, kus ta võib vabalt valida, kellega koostööd teha.  Olgugi et RE esindatus riigikogus suurenes suhteliselt tagasihoidlikult, ei ole kahtlust, et valimiste suur võitja on Ansip ja tema partei. Aga kuidas on lugu teiste parteidega? Rohelised ja Rahvaliit on loomulikult valimiste suured kaotajad ning paistab üsna ebatõenäoline, et nad kunagi Eesti poliitmaastikule naasevad. Aga kuidas on lood Keskerakonna, IR Li ja sotsidega? Keskerakond oli juba enne valimisi valitsemisest väljaspool ja ei ole olnud  eriti kedagi, kes oleks selles osas ennustanud muudatust 2011. aasta valimiste järel. Keskerakonna kolme mandaadi kaotus tähendab muidugi isiklikku kaotust nendele kolmele saadikule, kes nüüd jäävad ilma riigikogu liikme heast palgast ja muudest soodustustest, kuid kui kaotust hinnata partei poliitilise mõju seisukohast, siis ei mängi need mõned kohad suurt rolli. Valimised näitasid, et Keskerakond marginaliseerub järjest rohkem, kujunedes  parteiks, mis esindab vene vähemust Eestis. Sellist arengutendentsi arvesse võttes ei maksa parteil hellitada suuri lootusi enda kätte saada teisi võimupiirkondi peale Tallinna ja Ida-Virumaa. Edgar Savisaar muidugi nooremaks ei lähe ja on üsna tõenäoline, et enne järgmisi valimisi on Keskerakonna juhtkonnas toimunud muudatus, mis  võib loomulikult kaasa tuua ka poliitilisi muudatusi. Kas sotsiaaldemokraadid on võitjad või kaotajad? Partei oli juba enne valimisi võimuliidust väljas ja halvimal juhul jäävad nad valitsemisest eemale ka seekord.     

On võimalik, et nende mõju kahekordistub, kuid ka Sven Mikser peab siiski lõppkokkuvõttes tunnistama, et kaks korda null on ikka null. IR Li valimistulemus oli tunduvalt parem, kui nad loota võisid. Samas on partei praegu olukorras, kus on võimalik kaotada kõik ja vaid väga vähe võita. IR L lootis enne  valimisi oma positsiooni valitsuskoalitsioonis parandada. Kuid võttes arvesse, et Ansip võib vähese vaevaga asendada IR Li sotsidega, ei ole oma lootusi eriti millelegi rajada. Parim, mida IR L loota võib, on status quo. IR Li edu valimistel nende võimupositsiooni ei paranda. Kõige tõenäolisem on praeguse Reformierakonna ja IR Li koalitsiooni jätkumine. Ebatõenäoline ei ole siiski ka Reformierakonna ja SDE koalitsioon. Sotsidel on suur soov taas  ovaalse laua ümber kaasa rääkida ja nad on tõenäoliselt valmis end odavalt müüma. Kui Ansip mängib kõrget mängu, võib see viia ka selleni, et IR L ja/või SDE proovivad õnne vähemusvalitsuses. Keskerakond on kindlasti – vähemalt mõne aja – nõus seda ideed toetama. Keskerakonnas on kindlasti nii mõnigi, kes soovib tasuda Ansipi rolli eest Savisaare afääris. Ei ole siiski tõenäoline, et selline koalitsioon püsib terve valimisperioodi, mis võib  omakorda päädida Reformi ja Keskerakonna valitsuse moodustamisega. Ansipil pole kunagi olnud probleeme Keskerakonnaga koostööd teha ja kui Savisaar ühel hetkel tagasi astub, ei ole see kombinatsioon kindlasti välistatud.         

Milline tähendus on valimistel sinu ja minu jaoks? Valimisvõitluse ajal ei olnud piire, kui palju meie (olematut) raha olid poliitikud valmis kulutama, et meid õnnelikuks teha. Kõigile jagus midagi. Mida oli aga tunduvalt vähem, oli tegelik visioon, kuidas Eesti peaks edasi arenema ja kuidas ühiskonna probleeme lahendada. Tihti jääb tunne, et poliitikud mõtlevad rohkem oma rahakoti ja  prestiiži kui oma valijate esindamise peale. Rahva vähene usaldus poliitikute ja poliitiliste parteide vastu teeb tõsiselt muret ja on kahtlane, kas 2011. aasta valimised toovad selles osas kaasa positiivse muudatuse. Poliitikud on kogu majanduskriisi perioodil palunud rahval kannata
da Eesti Vabariigi nimel. Nüüd oleks aeg Eesti Vabariigil hakata huvi tundma oma rahva probleemide ja soovide vastu.     

Esimene samm selles suunas on valijate tahte austamine. Nagu ka president Ilves on öelnud: demokraatia üks alustaladest on see, et valituks osutunud saadikud ka riigikokku lähevad.  Kui poliitikud soovivad nautida rahva usaldust, on oluline, et nad mõistaksid, et nemad teenivad rahvast ja mitte vastupidi. Et saada koht ajalooraamatutes, on vaja pakkuda visioone terve ühiskonna arenguks, mitte tegeleda vaid kitsalt oma väikeste huvidega. Olgugi et Eesti valimisosalus ei küüni nii kõrgele kui näiteks Skandinaavias, on siiski positiivne, et nii  paljud – hoolimata usaldamatusest poliitikute vastu – siiski hääletamas käisid. See näitab, et demokraatia on ajanud oma juured sügavale Eestimaa pinnasesse.