Kontserdi I pooles mängis Rannap enda verivärsket kümneosalist kontsertetüüdide tsüklit „Sõrmepalavik” (2011). Iga etüüd oli varustatud ka programmilise pealkirjaga (võte, mida omal  ajal kasutas nt Liszt). Tsükkel tervikuna eksponeeris päris efektselt Rannapi mängutehnikat läbi virtuoosselt arpedžeeritud figuratsioonide. Kuulda sai ka humoorikalt kujutatud külasimmanit (üheksas etüüd „Külapolka”). 

Kolm etüüdi eristusid ülejäänutest selgelt nii oma kujundimaailma, fantaasialennu kui rütmilise ereduse mõttes. Nii kasutas Rannap kolmandas etüüdis „Iidsel lahinguväljal” oma klaverimängu üht atraktiivsemat tehnikat – nn löökpianismi läbi mitmesuguste repetitsioonide ja haamerdava akordijada. See mõjus  kahtlemata kontserdi kõige intensiivsema numbrina. 

Sellele justkui vastukaaluks oli viies etüüd „Kirsiõite puhkemine” sisuliselt impressionistlike kõlavärvidega jazzballaad. Klaveri kõladiapasoon ulatus siin sügavatest bassidest sillerdavate figuratsioonideni kõrgeimas registris. Kõrv võis puhata ja hing nautida. Ka viimane, kümnes etüüd „” („Smiley”) joonistus eredalt välja oma huvitavate harmooniajärgnevuste, mängutehniliste  leidude ja pulseeriva rütmipildiga. 

Kuid alates kuuendast etüüdist hakkas oma  kvadraatsusega häirima ikka ja jälle korduv modulatsioonide süsteem, mida võib nimetada tertsintervallis laskuvaks ja siis sekundintervallis tõusvaks sekventsiks (näiteks VI etüüdis a-moll, F-duur, G-duur, e-moll jne). Seda iseenesest küllaltki efektset nippi on Rannap varasemalt kõige väljendusrikkamalt kasutanud oma loos „Tantsib klaveril”. Ja sinna see võinuks ehk jäädagi, sest kuulates kõnealust sekventsi läbi mitme etüüdi üha uuesti, muutus üldmulje vähemalt  mulle kohati kulunuks ja väsinuks. 

Ah et etüüdid pidid olema „pealt klassika ja seest pop”? Sellega võib isegi nõustuda, sest  popmuusikale omast atraktiivsust oli siin tõepoolest, samuti kui klassikalist vormiselgustki. Kui poleks olnud neid õnnetuid sekventse, poleks hetkekski igav hakanud.   

Kontserdi teises pooles „Unenäolised improvisatsioonid klassikateemadel” kõlasid Rannapi kõik klassika-improvisatsioonid nagu aegluubis, justkui mingis narkoleptilises uimas. Sellest ei tahakski pikalt kirjutada, sest lugejal hakkab igav. Ja lugejal hakkab igav seepärast,  et ka minul hakkas neid klassika-improvisatsioone kuulates igav.   

Kui keegi suudaks mulle ära seletada, mis  mõte on lohistada Schuberti „Ave Mariat” õigest tempost neli korda aeglasemalt … Kas see oli naljakas? Ei olnud. Või kuidagi kummastav? No ei olnud. Lihtsalt igav! Samad sõnad Mozarti Papageno aaria, Straussi valsi „Ilusal sinisel Doonaul” ja Offenbachi kankaani nekrootilise tõlgenduse kohta.   

Ainus number, kus aegluubi efekt tõepoolest korraks kaasa mängima hakkas, oli RimskiKorsakovi kuulus „Kimalase lend”, kuna kimalane muutus üliaeglase tempo mõjul kuidagi morbiidseks ja isegi haiglaselt neurootiliseks.  See oli tõesti kummastav.   

Aga võib-olla oli siin tegemist väikese valearvestusega aja ja ruumi mõttes. Kui kujutame ette mingit boheemlaste kaminaõhtut, kus juba joodud ohtralt head veini, olnuks ehk niisugune „muusikaline nekromantia” omal kohalgi. Ka „Poolsurnud kimalase lend”…