Tänaseks oleme jõudnud veelgi kaugemale: abiturientidest kuni akadeemikuteni räägime ja kirjutame visalt tsiteeringutest, tsiteeringute arvust, tsiteeritavusest. Tsiteeringute arv määrab tihti teaduri karjääri, teadus- ja arendusasutuse rahastamise, riigi koha rahvusvahelises võrdluses. Tsiteering on omandanud püsiva koha sihtasutuse Archimedes ning haridus- ja teadusministeeriumi dokumentides. Seega käibib  ja levib termin tsiteering viite tähenduses ning on täiesti minetanud oma algse mõistesisu, mis peab silmas tsitaati või ühekordset tsiteerimist (ÕS 2006). Tõsi, ingliskeelsetes seletavates sõnaraamatutes võib citation tähendada nii jutumärkide vahele paigutatavat sõnasõnalist väljavõtet tekstist (quotation) kui ka refereerimist viidete abil (reference). Väheste erandite hulka kuulub autoriõiguse seadus, kus on eristatud refereerimine ja tsiteerimine. Ühest ja samast asjast rääkides kasutab Tartu ülikooli raamatukogu oma veebilehel terminit viitamisandmebaasid ja Tallinna  tehnikaülikooli raamatukogu viiteandmebaasid, kuid Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu tsiteerimisinfo andmebaasid.     

Tsiteerimist – sõnasõnalise väljavõtte esitamist kellegi kirjutisest või kõnest – kohtab teadusartiklites, -monograafiates ja -kogumikes haruharva. Siinse loo kirjutajad, kes on kokku mõnesaja teadus- ja aimekirjutise autorid, ei suudagi paugupealt meenutada, kas neid rahvusvahelistes teadustekstides on üldse kunagi tsiteeritud. Küll on aga nende kirjutatut teised autorid refereerinud ja teinud nõuetekohase viite algallikale. Selliste viidete arvu (number of citations) – mitte tsiteeringute arvu üle peetaksegi arvestust viiteandmebaasides. Tsitaatide esitamise sagedust Thomson Reutersi  andmebaasid ei kajasta; see on iga autori eralõbu, kui ta oma uurimustele tehtud viidete leidmisel ise rehkendab, kas oli tegu refereerimise või tsiteerimisega.