Praegu pole enam moes rääkida kunsti teenimisest. Ainult pillimehed-interpreedid teenivad suuri heliloojaid, püüeldes armastuse, puhtuse ja ilu poole. Praegune dramaturgia on kaugel „pühast kunstist”, millest rääkisid Beethoven ja Wagner. Pühadust pole enam eluski, kuidas saab siis seda kunstis olla. Ja nii lavastajad ei räägigi enam näidenditest kui püha väe kandjatest, vaid lavastamisest  kui ruumi kujundamisest, teatrist kui publiku ja näitleja kohtumisest, teatrist kui mandunud kunstist. Igatsetakse uut, kuid keegi ei oska öelda, milline peaks see uus olema. Lavastaja jääb niikaua interpreediks (ladina keeles interpres – vahendaja, tõlgendaja, seletaja), kui ta tõlgendab näidendit, mida ta ise pole kirjutanud. Ükskõik, kas ta lisab midagi või ajab näpuga järge, loojaks ta ei saa.       

Aga meil on näiteks Uku Uusberg, keda võib nimetada loojaks: ta ju kirjutab näidendeid  ja lavastab neid ka ise. Nüüd tuleks tal hakata oma lavastustes ka peaosi mängima, siis oleks meil oma Molière. Jah, autoriteater on hea, kui näidendid on head – autoriteatris oleneb kõik näidendist. Kui näidend on kehv, siis lavasta, kuidas tahad, resultaat ei saa kunagi olla vägev. Näidend, milles puudub vägi, milles pole jumalikku ilmutust, seda ei suuda ükski lavastaja heaks teha. Tõeline lavastaja on interpres divum, jumalate käskjalg,  kes toob teate jumalatelt. Kes seletab jumalikku teadet, annab seda edasi – ja nii sünnib ka püha kunst.