24. ja 25. septembril toimus Londonis Southbank Centre’is konverents „Arvo Pärt: Ajastu soundtrack” ja 15. – 17. oktoobrini  Eesti muusika- ja teatriakadeemias seminar „Arvo Pärdi kultuurilised juured”, millest Jaan Ross tegi oma ülevaate 28. oktoobri Sirbis. Nii nagu arvukad kontserdid, festivalid, tantsuetendused, tele- ja raadiosaated, raamatute ja plaatide ilmumine möödunud sügisel, olid ka need üritused seotud helilooja 75. sünnipäevaga. Konverents Londonis tõi Inglismaalt, Ameerikast ja Austriast kokku 12 muusikateadlast, kelle kõrval eesti muusikateadlasi esindas  Saale Kareda. Konverentsi ettekannetes läheneti Pärdi muusikale väga erinevalt, käsitleti tintinnabuli stiili ja selle analüüsivõimalusi, vaadeldi teoseid tervikuna, nende hulgas näiteks „Peegel peeglis” ja 2003. aastal Londonis Tate Modernis esiettekandele tulnud „Lamentate”. Arutleti ka Pärdi muusika kasutamise üle filmis ja televisioonis ning räägiti ajast kui ühest tähtsaimast aspektist Pärdi muusikas. Helilooja oli kohal nii Londonis kui  Tallinna seminaril.     

Arvo Pärdi muusika on endiselt täis salapära ja küsimusi. Pealtnäha lihtsa ja selge muusika taga peitub kompleksne süsteem, mida on küll võimalik algosakesteks lahti võtta, kuid samamoodi tagasi panna enam mitte nii lihtne. Kuigi kompositsioonitehnikana  on tintinnabuli ka teiste heliloojate hulgas vähemalt katsetamise tasandil levinud, siis tõeliselt toimivaks ja seotuks on see jäänud seni vaid ühe helilooja – Arvo Pärdi loominguga. Professor Andrew Shenton Bostoni ülikoolist kirjeldas oma ettekandes eksperimenti luua muusikat Pärdi eeskujul. Teos oli ladinakeelne, komponeeritud koorile ja instrumentidele tintinnabuli tehnikat kasutades. Teos kanti ka ette, kuid tulemus ei  olnud kahjuks kaugeltki see, mida autor oli lootnud … Muu hulgas arutleti ka võimaluse üle luua arvutiprogramm, mis oskaks reeglite järgi komponeerida muusikat tintinnabuli stiilis. Teadagi tegutseks arvuti seejuures ainult programmeerija fantaasia piirides ning masinale omaselt puuduks tal võimalus astuda reeglitest väljapoole ettearvamatus kohas ja ettearvamatul viisil.   

Tundub, et Pärdi stiil on midagi terviklikku ja lõplikku ning teoste koostisosi ei saa üksteisest lahutada. Tema muusika võlu ei seisne mitte üksnes tintinnabuli kompositsioonitehnikas,  vaid terviklikkuses, selle terviku elementide seotuses ning omavahelises sõltuvuses. Selle taga on ainukordne inimlik oskus teha õigeid valikuid teksti, instrumentatsiooni, teose pikkuse suhtes, jaotada helimaterjali ajas ja kujundada meloodialiine, suhestada omavahel helikõrgusi, vältusi, dünaamikat ja muid muusikalisi väärtusi. Muusika kirjutamine on suures osas intuitiivne tegevus, sageli ei tea ka helilooja ise  sajaprotsendiliselt kõiki nüansse ja elementide suhteseoseid, mis tema muusikasse on peitunud. Ratsionaalse mõtlemise kõrval juhivad loomingulisi protsesse ka alateadvuslik mälu ja intuitsioonipõhised otsused, seletamatud potentsiaalse täiuslikkuse poole suunavad tõmbe- või tõukejõud. Peale selle on olemas reeglid ja seaduspärasused, mis eksisteerivad inimestest olenemata. Need reeglid ei ole inimeste leiutatud  ega allu nende tahtele, parimal juhul on need vaid inimeste avastatud. Selliseid seaduspärasusi kajastavad näiteks vanasõnad. Ka Pärdi muusikat kuulates võib tajuda neidsamu, silmale nähtamatuid, kuid toimivaid mustreid.       

Selliste seaduspärasuste olemasolust kõneles ka Saale Kareda oma ettekannetes nii Londoni konverentsil kui ka EM TA seminaril. Ta käsitles seda, millistest allikatest on pärit Pärdi muusika maagiline jõud, ning juhtis tähelepanu pühale geomeetriale, tähenduslikele arvsuhetele ja holistilistele printsiipidele, lähenedes Pärdi muusika analüüsimisele  hoopis uuest küljest.     

Arvo Pärt on andnud XX sajandi muusikamaailmale peale uue kompositsioonitehnika ja helimaailma ka teistmoodi, mitte niivõrd tehnikal kui õigel tunnetusel põhineva interpretatsioonimeetodi. Seejuures ei keskenduta  niivõrd nootide esitamisele, kuivõrd nende ühendamisele ning oskusele täita seda aega ja ruumi, mis jääb nootide vahele. Aga sinna ei jää mitte tühjus, vaid pinge, küllastunud vaikus, mille esilekutsumine nõuab erilist valmisolekut ja kontsentratsiooni, austust ja armastust iga üksiku heli vastu ning oskust asetada neist igaüht konteksti. Pärdi muusika interpretatsiooni võludest ja raskustest rääkisid konverentsil oma kogemusi  jagades kontratenor David James (Hilliard Ensemble) ja organist Christopher BowersBroadbent, mõlemad ühed kõige silmapaistvamad Pärdi-esitajad.   

Veel üks populaarne teema esinejate hulgas oli Arvo Pärdi muusika filmis ja televisioonis  ning selle kasutamise kontekst ja kohasus. Üldistatuna võis muusikat täheldada situatsioonides, mis väljendasid mingil moel hetkesituatsioonist eemaldumist või sellest kõrgemale tõusmist – seisakut aja kulgemises, ajaliselt või ruumiliselt kaugete punktide ühendamist, näiteks kauged mälestused, lapsepõlvekodu või kunagise mängumaa meenutamine, vastuse leidmine kaua pakitsenud küsimusele.   

Neile aga, kes tunnevad tõsisemat huvi Arvo Pärdi muusika ja filosoofia vastu, avaneb mõne aasta pärast võimalus külastada Arvo Pärdi Keskust Laulasmaal. Keskus alustas  tegevust umbes aasta eest ning selle juures asuvasse arhiivi kogutakse kokku kogu Arvo Pärdi loominguline pärand käsikirjadest, visanditest ja märkmetest kuni trükitud partituuride, salvestuste, video- ja fotomaterjalide ning meediakajastusteni. Praegu ollakse arhiivis juba ametis olemasolevate materjalide süstematiseerimise ja digitaliseerimisega ning valmistutakse säilitama üht väga tähtsat osa eesti kultuurist, mis on ühtlasi  saanud osaks maailmakultuurist. Arhiivi kogud on abiks neile, kes soovivad edaspidigi teada saada, missugune salapärane jõud juhib Arvo Pärdi muusikat – kas karge põhjamaine loodus, ilus keel, lääne muusikakultuuri kvintessents või hoopis midagi muud, mille väljendamiseks sõnadest ei piisa?