Reio Aare näitus “Untitled” Artdepoos kuni 13. I.

 

Reio Aare on Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas õppinud kunstnik, kes esinenud 1998. aastast peale mitmetel grupinäitustel. Seekord jutustab Aare mitme üksteisele järgneva foto abil väikesi lugusid, mille tegevustik puudutab mingil moel igaüht.

Näitlejad esitavad tühjal laval hääletuid etüüde igapäevast. Nende lavalises käitumises on kirge, soojust, vahetust, siirust. Hilisemates lavastustes etendavad näitlejad lugusid kangelt, ise oma tegevusse mitte eriti uskudes. Nii osutub esitatu skeemiks. Jutustuse võimalikud käigud saavad seega tähtsamaks kui teostus, kõnelemise viis. Teate lihtsus ja skemaatilisus lubab vaatajal kaasa jutustada. Just näitlejate ilmetus rõhutabki jutustaja kohalolekut. Tema meeleseisund on hillitsetud, vaoshoitud, selge, püsiv – teda need lood ei puuduta.

Reio Aare näituse pealkiri osutab nimetamatuse kaudu seletamatusele, aimatavusele ning paneb vaataja toetuma meelte abil kogunenud teadmistele.

Visuaalne kõne, autori valitud keel tundub vaikne, vaevumärgatav. Liikumatud näitlejad esinevad tüünel laval, justnagu omaette midagi proovides.

Aare toob lavastusfoto abil nähtavale südame tasandi ehk siis järgmise dimensiooni pärast aega – suhte.

Heatahtlikkus läbib ruumi ja aja, seda näitab andja ja saaja kokkupuutumatus materiaalsel tasandil. Andideks on arm ja ülendus.

Saaja lahustub maailmaruumi: nihkub järgmisele tasandile ning muutub meie jaoks nähtamatuks. Võimalik, et kingituseks on puhumine, õhk. Nii võib vaadata ka surilinaga seeriat kui jutustust sündimisest.

 

 

Farkas taastab minevikku ja ennustab tulevikku

 

Dénes Kalev Farkasi näitus “Roheline diagonaal” Hobusepea galeriis kuni 8. I.

 

Dénes Kalev Farkas on Tallinnas tegutsev ungari päritolu fotokunstnik, kes näitustel esinenud 2001. aastast peale.

Esimene osa näitusest arendab edasi Farkase senisele loomingule omaseid võõrsil kodunemise ja sõprade abil juurte ajamise teemasid. Esitatav mälestuste pundar koosneb vaheldumisi ilmaavaruse ja sisemuse kildudest. Laevatrepp juhatab tundmatusse. Asjad, need ajaliku elu tähised, on kraamitud kokku, et otsast alustada. Mõmmik noorema naise käes (mis võib-olla kannab tema ununenud mälestusi) paistab suunduvat teisele või kolmandale ringile. Raseda naise sõrmede vahel olev väike (samuti rase) kaltsunukk portreteerib oma hoidjat sama vahetult nagu matrjoška järgmine kiht.

Võimalik, et fotograafia lumm tiheneb siin mälu järjestajana.

Allkorrusel on puzzle lõputust, lumisest, poolnähtamatute radadega kirjatud lagendikust. Võiks arvata, et tegemist on mõnega mäletamatuist teadvuseväljadest, mille ununenud radu katab lumi (või tolm).

Justkui teise näituse eelmise sees moodustab seeria valgeid makette. Tolmu ja paberi vahel ei paista ühtegi kogemuseosakest. Puhtad, üldistatud ja seetõttu totaalsed ruumid väljendavad tühjust, kõledust ja hirmu. Kaastekstid mõlgutavad kultuuride paljususe ja demokraatia võimalikkuse üle.

Möödunu taastamine ja tulevike kokkupanemine osutuvad samavõrd võimalikuks.

Margot Kask