Tegemist on BBC värskest dokumentaalsarjast „Inimeste planeet” („Human Planet”) pärit videolõiguga kontaktivabadest ehk ülejäänud maailmast peaaegu täiesti eraldatult elavatest inimestest Amazonase vihmametsa kättesaamatumates soppides. Brasiilia valitsuse töötajaga selliseid hõime otsides filmitu pole siiski vuajerism või läänlaste ohjeldamatu uudishimu rahuldamine, kuigi esmapilgul võib nii tunduda. Hõimude kohta saadud videotõendid ja nende avalikustamine aitasid viia Peruu ja Brasiilia valitsuse lubaduseni teha koostööd riikide piiril elavate indiaanlaste kaitsmiseks ja nende eraldatuse säilitamiseks, kui nad just ise ühendust ei otsi.
Rohkem kui sajandi jooksul on vihmametsade asukaid nende elukohtadest välja tõrjunud eksootilise puidu ja kummi tooraine kogujad, kelle kohalike kohtlemise meetodid sarnanevad mõnel puhul indiaanlaste populatsiooni peaaegu täielikult hävitanud kolonistide metsikustega alates XV sajandist. Vihmametsa iseärasuste, sh mastaapide tõttu on aga piirkonniti siiani väikseid indiaanlaste rühmi, kes on kurja maailma eest varjule jäänud või pagenud sügavale džunglisse. See, et filmijupp ringleb praegu hoogsalt veebivõrgustikes, osutab nii Interneti-kasutaja hämmeldusele, et globaalkapitalism veel kõikjale ei ulatu, kui sellele, et lääne „vaba” inimene ei tunne end päris vabana. Teadmine selliste omal moel meist vabamate inimeste olemasolust on kui värske tuulehoog, mis laseb e-maksuameti, iPodi, bensiinihinna tõusu ja liisingukoorma keskel kügeleval tarbimishõimu esindajal hetkeks kergemalt hingata. Kaugkontakti loomine, et säilitada kontaktitust, on ka omamoodi erakordne suhe riigi ja tema alamate vahel. Valimiste hõlmas tundub mulle äärmiselt sümpaatne mõne riigi valmisolek osa enda territooriumil elavatest inimestest mitte oma subjektideks nõuda, kodanikeks kuulutada, maksualusteks tembeldada. Äkki ei peagi meil kõigil ilmtingimata olema sidet bürokraatliku hiigelorganisatsiooniga, mida kujutab endast tänapäevane riik?
Eestlaste suhe kroonuga tundub, vastupidi, intiimsuseni intensiivne: tõeline kirge, armu, vihkamist, põlgust täis armulugu, millest pole pääsu päeval ega ööl. Mäherdust armastusluulet riigi aadressil on eestlane läbi ajaloo kirjutanud, hiljutisimaks ajastuomaselt irooniliseks ja liigutavaks näiteks Liisi Ojamaa armastuskiri vabariigile. Küll viskleb kodanik koikul riiki tema litsakuse või kitsiduse pärast kirudes, küll seab sigimisplaane riiklikke rahavooge jälgides. Raske öelda, kas selline äge vahekord on Eestile iseomane, kas on põhjuseks riigi väiksus või vastsus või ühised kannatused, mis kodaniku ja riigi hällis on kihlanud. Igal juhul näib eestlasel olevat oma riigiga tüliderohke armuafäär, suhe, millest ei teagi, kas see osapooltele hästi mõjub. Ent nad ei oskagi teisiti elada, nagu paljud kaasad: parem kui mitte midagi, parem, kui keegi toetab, parem, kui kedagi sõimata on.
Valimised on hetked, mil suhet kinnitada tuleb. „Kas sa ikka armastad mind?” nõuavad valitavad. „Mhmh …” pomiseb valija ebalevalt. Selle väljaütlemine, mida valija riiki esindada soovijates just armastab, lagundab aga armusuhte osadeks: „Nooh, ja mida sa minus siis kõige rohkem armastad?” „Sinu … eee … silmi? … mmmm … tarkust … headust? Puusajoont …?” – ja teine kirtsutab põlguses liig „populistlike” põhjuste peale nina … Kõikehõlmava vastastikuse suhte asendavad väikesed omavahel mitte läbisaavad paarid, kelle meelest teised on oma armusuhte riigiga rajanud valedele alustele. Demokraatliku protsessi tulemuseks on riiklik põlistus osale ja põlgus teistele.
Kesk seda tunnete möllu tahaks, et kusagil oleks pelgupaik ka eestlase jaoks, kus ta ei pea riigiga vahekorras olema. Ei ole aga piisavalt tihedad vist ei Haanjamaa ega Alutaguse metsad, et kodaniku armukohustusest väsinud inimene võiks hellitada säherdust ketserlikku lootust.