Baltlaste filmivõidukesed       

Huvitav, et Eestist palju suuremate majandusraskuste kiuste, mis eriti rängalt on tabanud  Läti filmindust, on läti filmidel õnnestunud siiski pääseda „Berlinale’le”. Lühike ümarnukufilm „Tõrupoiss” (autor Dace Riduze) on lastefilmide festivali võistluskavas ja turul. Jätkuvalt paneb imestama, miks lätlased saavad juba aastaid oma lasteanimafilme „Berlinale”kavasse, aga Eesti animatootjatel jätkub arrogantsi nii madalalt mitte lennata ja nad pakuvad oma filme ainult justkui kõrgema taseme animafestivalidele.       

Lätlastelt on „Panoraami” programmis ka  dokumentaalfilm „homo@lv”, kus näeb viie aasta kestel jäädvustatud Riia homoparaade ja nendega kaasnenud riidlusi. Kaspars Goba film on muidugi Euroopa geipealinna filmifestivali kavas nagu rusikas silmaaugus. Leedu dokumentalist Mantas Kvedaravičius on leidnud oma filmile „Barzakh” toetajaid ka Soome Yleisradiost, mille rahakappide võtmed eesti dokumentalistide koostööprojektide jaoks on juba rohkem kui aasta aega kadunud  olnud. Film pildistab sõdadest ja vägivallast räsitud Tšetšeeniat, nüüd ja praegu. Filmi pealkirjaks pandud sõna märgistab territooriumi, mis asub tšetšeenide uskumustes elavate ja surnute maailma vahel: see on unenägude maailm, kus tapetud mehed kohtuvad oma laste ja naistega.       

Eesti filmid, nagu juba eelmisel korral mainitud, linastuvad „Berlinale” filmiturul. „Polli päevikute” meres seisva häärberi pildiga šokolaadi jagatakse Saksa filmitööstust esindaval  stendil, mitte Eesti filmi letilt. Paistab, et Baltic Filmsi koostööplatvormi aeg Berliinis on oma 11. tegutsemisaastaks ennast ammendamas ja kolme Baltikumi riigi filmiasutused peavad leidma uusi enesereklaami vorme, leedulased oma uue kultuuriministri silmanähtaval toetusel ongi juba teise teeotsa leidnud ja esinevad „Berlinale” turul omaette.       

Muhameedlaste elumured ekraanil     

Võistluskava algas tänavu loiult ja kuidagi pidetult.  Peamised elamused tulid tõesti uutest otsingutest 3D-filminduses, Wim Wendersi „Pinat” esitati kahjuks ainult konkursivälises programmis, see oleks võinud olla kindel parima lavastuse Kuldkaru saaja. „Pina” on nauditav film tantsukunstist, aga ka film uudsete filmivahendite otsingust. Nüüd, festivali seitsmendal päeval, on kriitikute teiseks lemmikuks tõusnud Iraani lavastaja Asghar Farhadi film „Nader ja Simin,  lahutus”, väga peene lavastajakäekirjaga traditsiooniline peredraama iraani naise õigusest iseseisvale elule. Kahe aasta eest filmiga „Ellyst” Berliinis parima lavastaja Hõbekaru saanud Farhadi filmi peategelane on haritud naine Simin, kes tahab oma 11aastase tütre ja iseenda parema elu nimel lahkuda välismaale. See ei ole aga range islami reeglite kohaselt küllaldane põhjus lahkuminekuks. Tänavuse „Berlinale” vaata et kõige huvitavamad filmid  on olnudki türklaste ja iraanlaste tehtud tööd. Türgi-Saksa „Meie suur meeleheide” (lavastaja Seyfi Teoman), väljaspool konkurssi näidatud Yasemin Samdereli südamlik komöödia „Almanya – Willkommen in Deutschland”. Viimane illustreerib kujukalt ja kaaskiskuvalt Max Frischi kuulsat lauset „Tahtsime töölisi, aga saime inimesed”, ühe türgi suguvõsa Saksamaale saabumise ja siin kohanemise lood