Seda enam, et filmi sündmused arenevad ju läbi peategelase silmade ja neid saadavad tema kommentaarid. Ja nii – kuna me ju oleme ta mõtted ja tunded omaks võtnud – avastame midagi iseenda kohta. Midagi häirivat. „127 tundi” on peaaegu anekdootlik lugu noormehest, kes läheb matkama, jääb kogemata,  õnnetul kombel kaljude vahele kättpidi kinni, kannatab janu ja nälga, joob oma uriini ning lõikab lõpuks taskunoaga endal käe otsast, et eluga pääseda. Väidetavalt on tegu tõestisündinud looga. Olgu mainitud, et nõrganärvilistel ei maksa seda filmi vaatama minna: käe eemaldamise protseduuri on kujutatud hüpnootiliselt naturalistlikult, lausa painajalikult. 127 tundi on see aeg, mis kulub kivide vahele kinnijäämisest kuni jubedavõitu vabanemise  ja inimtsivilisatsiooni rüppe tagasijõudmiseni. Niisiis jällegi lugu võitlusest, sel korral siiski täiesti „õigustatud” võitlusest „õilsa” eesmärgi, ellujäämise nimel. Lugu, millest ei puudu samas ka kultuurkriitiline plaan. No mõtelge ise – moodsamate tehnoloogiliste vahenditega relvastatud linnainimene harrastamas mägede vahel „ekstreemsemat” matkamist. Kaasaegse inimese, „Maa isanda” üleolevus, millest vältimatult tõuseb õnnetus. Digikaamera salvestab  kiretult ja osavõtmatult hättajäänud linnapoisi ahastust külmade kaljude vahel. Kujuteldav raadiointervjuu iseendaga, mille keskne teema on koju jäetud mobiiltelefon (üks mu lemmikkohti filmis). Odav hiina matkanuga, kontide ragin, kõõluste läbisaagimise naksatused. Deliiriumi meenutav pääsemine, kohkunud teekäijad, kes ei saa veel mitte millestki aru, läbi udu heiastuv helikopter kiirabiga. Pildidünaamika krutib  teadvuse voo Danny Boyle oskab edastada meile üsna teravaid sõnumeid täpselt läbi mõeldud visuaalse filmikeelega. Filmi algus käib meie ajaga ühte sammu, õigemini ei käi, vaid sõidab kiirustades, kihutab. Näeme suurel ekraanil protsesse, mis tekitavad mulje kiirest liikumisest. Kraanist tulvav vesi, autode vool öises linnas, maastikurattal kihutav inimene. Ekraan on tihtipeale jagatud mitmeks osaks, et näidata sama sündmust  eri vaatepunktidest, või selleks, et näidata samaaegselt toimuvaid sündmusi. Taju jaotamine erinevate, võrdselt oluliste teabeallikate vahel loob mitmemõõtmelise ruumi. See intensiivistab ja pingestab teadvuse voo, mis omakorda süvendab muljet kiirest liikumisest. Päevavalguslampide külma valgusega üle valatud linnatänavatel sähviv autotulede kett nähtuna kõrvuti autoaknast pingsalt välja vaatava autojuhi profiiliga annab vajaliku  sugestiivse mõõtme. Lõpuks tõmbab vaatajast välja nõutud tundele paksu rasvase joone alla terava rütmiga poplugu. Me sõidame koos peategelasega linnast välja, aga linn oma pulbitseva rütmiga tuleb ometigi kaasa. See rütm hoiab meist endiselt kinni, kui peategelane autost välja ronib, endale kõrvaklapid pea külge kinnitab ja rattal mööda orge ja jäärakuid hooletult kimama kukub. Keset miljoneid aastaid aegamisi üliaeglaselt  nihkunud, murenenud, pudenenud, kristalliseerunud kivimite vaikust tormab võimukalt inimene, pea täis masinamuusika müra. Hetkeks ta vääratab ja kukub, aga juba on ta taas sadulas, pahaendeline vahejuhtum unustatud. Korraks välgatab ehmatav vaikus ja mattub siis taas kärarikkas helimullis. Heliline dissonants viitab siinkohal teatavale rabedusele süsteemi inimene-loodus käitumises ning tekitab vaatajas poolalateadlikke  eelaimusi lõpplahenduse suhtes jne … Pluss verbaalne tekst, mis täpselt häälestatult dissoneerub audiovisuaalse alltekstiga. Sedaviisi (ja loomulikult veel tuhandel eri moel) saab juppideks lahti võtta kogu filmi. Kindlasti ei ole siin vormitehnilises mõttes midagi tapvalt uut leiutatud. Danny Boyle’i tugevus on filmikunsti vahendite perfektne valdamine ja peen kompositsioonitunnetus. Ja kes oskab seda näha, selle jaoks on Danny  Boyle’i linateos tõsine filminauding, mis ei välista elamusi ka nendele, kelle maitse pole nii nõudlik. Lõppude lõpuks on see ikkagi lihtsalt film mehest, kes võitles oma elu eest ja võitis. Ka sellise