Mind on ikka aeg-ajalt huvitanud suurtes kunstiajalookäsitlustes vähem kajastamist leidnud või sealt täiesti välja jäänud kunstnikud, kel on olnud ka mõni teine oluline missioon kultuuris. Võib-olla on see kiindumus kultuurantropoloogilistesse nähtustesse, millega minu õpingute ajal üldse ei tegeletud või ei peetud oluliseks neid märgata. Ent kunstiga kaasnevad isiksuslikud ja sotsioloogilised probleemid on olulised, eriti nii väikeste rahvuskultuuride puhul nagu meie oma. Peeter Sink ongi üks mitmekülgsete huvidega isiksus, kellesse kiindusin, kui korraldasin 1993. aastal Adamson-Ericu muuseumis tema esimese näituse ja seejärel 2002. aastal Kastellaanimaja galeriis teise väljapaneku. Peeter Singi poeg Tunne Kelam presenteeris seal isa luulekogu “Sügavuste vari”. Mõlema näituse koostamise ajal sain tuttavaks inimestega, kellel olid kodus Singi maalid: ta oli need ise kinkinud või oli seda teinud tema abikaasa.
Peeter Singi kaassõnadega, tema luuletuste, fotode, vaimulike mõtiskluste ja mälestuskildudega maalialbum ei ole ju tegelikult puhtalt kunstiraamat. See on eesti kultuuris harva žanr, pühendusteos. Jaan Klõšeikol on õnnestunud luua erakordselt kaunis kujundus, mis nõuab rahulikku süvenemist. Juba raamatu algus on erandlik: revers ei ole mitte kohe alguses, vaid pärast mitmeid visuaalselt olulisi lehekülgi. Tunne ja Mari-Ann Kelam olid väljaandjatena täiesti teadlikud sellest, millist laadi teost nad tahaksid lõpptulemusena näha, ent raamatu koostamise ja kujundamise protsess iseenesest kujunes pikaks evolutsioneeruvaks koostööks. Ma ei ole seda kunagi varem kogenud.
Kui küsida, missugune kunstnik oli Peeter Sink, võiks ehk meenutada Pierre Bourdieu’ 1970. aastate uurimusi maitse-eelistuste kohta kunstis, mida ikka veel tsiteeritakse. Nii kunstilistes fotodes kui maaliloomingus ei ole Sink ilmselt mitte legitiimse maitse-eelistusega autor, vaid kaldub pigem konservatiivsemale maitse-eelistusele, mis apelleerib igapäevakogemustele. Tema maaliloomingus on mõjutusi ja arenguid nagu enamasti kõikide kunstnike loomingus. Ka Peeter Singi luule ja vaimulik traktaatlooming on eluline, kõige otsesemalt oma publikut mõjutav ja niisugusena ka selle loomingu tarbijaile kauaks meelde jäänud. Tema näituste publikumenu oli väga suur ja hõlmab mitut põlvkonda. Ka raamatu presentatsioonil Kadrioru lossis oli saalis arvukas osa publikust ilmselt seotud eesti vabakirikute maailmaga.
Peeter Singi isikulugu on intrigeeriv ja tekitab küsimusi. Ta õppis kunsttööstuskoolis koos samadest sotsiaalsetest oludest pärit sõbra Eduard Viiraltiga ja oli noorusest hoolimata küpsete kunstieelistustega, pärast Vabadussõjas osalemist lahknesid nende teed: Viiralt otsustas astuda vastavatud Pallasesse, Peeter Sink küll lõpetas kunsttööstuskooli, ent siirdus vaimuliku teele. Ta jäi nii-öelda misjonisõduriks kuni elu lõpuni, kirjanduslikud ja kujutava kunsti harrastused olid olulised ning tegelikult lahutamatud tema laiahaardelisest vaimulikust elust. Ta oli erakordselt tõsiste, lepitamatute põhimõtetega kogudusevanem ja samal ajal oli see orgaaniliselt seotud tema sügava muusika-, luule- ja kunstiharrastuse ning üldse kiindumusega kultuuri. Isiklik erialane ja eraeluline tragöödia II maailmasõja järel oli sedavõrd sügavam.
