Tänane Uue tänava hoonestus pärineb aga XVIII -XIX sajandist. 1902. aastal valmis Uus tn 3 krundil elamu, mille autoriks on arhitekt Šott. Šott kasutas osavalt ära eelmise hoonestuse ehitusosi, alles jäid eelmise hoone gabariidid ja üldine planeering: põhikorpus toetub linnamüürile, tänava poole pööratud hooned ulatuvad  katuseviiluga tänavani, tänava ääres on tara väravaga. Isegi akende paigutus jäi lõunapoolse tiibhoone fassaadil samaks. Samas lisas arhitekt ka omalt poolt hea proportsiooni- ja stiilitunnetusega detaile ja nüansse, mis teevad hoonest ühe suurepärasema pseudo-renessanssarhitektuuri näidise kogu Tallinna vanalinnas (kokku on neid 51).     

1922. aastal sai maja omanikuks Peeter Tannebaum,  kes tegi lõunapoolse tiibhoone mansardkorrusele insener M. Keskküla projekti järgi ümberehituse; fassaade seejuures ei muudeta. Ka hiljem on tehtud väiksemaid ümberehitusi, suurem ümberehitus leidis aset aastatel 1975–1981, kui hoone läks Kinoliidu valdusesse. Sellega seoses laiendati hoone keskmist osa, kuhu rajati kinosaal, vähendati nii hoovipinda ja hoone plaanilahendus kohandati vastavaks liidu vajadustele. Ott Sandraku projekti  kohaselt värviti maja mitmevärviliseks, kolm välisust asendati koopiatega. Maja sees leidub mitmeid põnevaid detaile, näiteks ahjud (kaks neoklassitsistlikku ja kolm juugendstiilis), mis ümberehituse käigus konserveeriti. Kinoliidu maja on üks põnev labürint, mille kõiki võimalusi pole ehk suudetud ära kasutada (seotus Hellemanni torniga). Loodetavasti suudab Kinoliit maja ka edaspidi hallata ega pea seda loovutama mõnele peenele hotelliketile  või kinnisvaraarendajale. Linnasüda vajab just selliseid ettevõtmisi, nagu seda pakub tänane Kinomaja. 

Teksti koostamisel on aluseks võetud Illar Kannelmäe poolt koostatud Uus tn 3 hoonestuse arhitektuuriajaloolised eritingimused.