Tunnustades ühiskonna püüdlusi kohelda mees- ja naistöötajaid võrdselt, keeldun siiski tunnistamast nn kohustuslikke sookvoote ja seda eriti professionaalses muusikas. Seejuures ei saa ma lahti tundest, et maailmas (ja meilgi) on selgelt tuntav-jälgitav feminiseerumine meile teada põhjustel. Olles pragmaatik, pean protsessi tunnistama, kuid hing ihkab nautida ka maskuliinsemat interpretatsioonikunstis. Ses mõttes oli kontserdi solistide seltskond päris lootusrikas: üks kolmandik tüdrukuid ja kaks poisse.
Raskem kui kahe partneri koostöö oli ilmselt kavavalik, sest selles eas interpreetide repertuaar ei kirenda autoritest-teostest – tegemist on ikkagi õppeprotsessiga. Siiski oli õppejõudude pikema perspektiivitundega planeerimist selgelt näha juba kavalehelt. Vähe sellest – kui küsite, mitme kooli kasvandikud teostavad eesti muusika esiettekandeid, siis minu vastus on, et ei meenu. Sellel sümpaatsel fenomenil on mitu tugevat külge: esiteks on ikkagi tegemist esiettekandega, mis on kaalukas panus eesti muusikalukku; teiseks on tegu andekate õpilaste silmaringi suure avardamisega ning kolmandaks on uute väljendusvahenditega tutvumine ja heliloojaga koostööharjumuse kujunemine olulisimaid tegureid fantaasia ja artistlikkuse piiride laienemisel.
Lõppude lõpuks on ju eesti interpreedi ülesanne ikka eesti muusika edendamine. Sellest siis alustangi, kuna kontserdi pealkirjakski oli valitud Mart Siimeri teose pealkirja „Kumisev kild” viiulile ja keelpillidele mitmuse versioon. Kui viiuldaja Maria Tiimuse (15) väga temperamentne esitus tõi saali just need meeleolud, mida autor oli lubanud, ehk rahvamuusika- ja Griegi-ainelisus, siis teine esiettekanne – MärtMatis Lille „Meenutus” tšellole ja keelpillidele oli palju keerukamat laadi nii helikeelelt, vormilt kui ka sisult. Sellele vaatamata oli tšellist Valle-Rasmus Rootsi (16) esitus enesekindlalt veenev ja tehniliselt valdav. See on küll nüüd teos, mis peaks leidma mitmeid tõlgendusi suurtel lavadel ja saama tubliks täienduseks nii Kreegi kui Tubina trubaduurilauludele XIII sajandist oma väga tähendusrikka pealkirjaga samast ajast tsiteeritavast – „Armastusest alustan üht laulu”. Armastus enamasti ongi pigem kannatus kui hõiskamine, kui teose meeleolu üldistada.
Kogu kavast ei soovi üldse midagi toonitada kui eriti õnnestunut või vastupidi. Kooli „killud” kumisesid kõik erinevalt, kuid väga kõrgel tasemel alates 10aastastest viiulisolistidest nagu Elanor Allmann ja Rasmus Peäske või juba nimetatud Maria Tiimus ja Kaia Voitka ning Johannes Põlda (17) koos Andrei Štiniga (19, altviiul), kes finaaliks esitasid Kurt Attenbergi Süidi viiulile ja vioolale op. 19. Pianist Georg Mirek King (17) ja klarnetist Konstantin Suhhovski (19) kandsid ette veel ühe eesti muusika väärtteose, Ester Mägi „Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile”, mille puhul tahan toonitada, et klaveripartii esitati peast ning õige oluline oli ka autori kohalolek – tabasin ta hiljem esitajatele näpunäiteid jagamas. Üllatavalt keelpillide ülekaaluga kava rikastasid veel pianist Rasmus Andreas Raide (15) Mozarti Klaverikontserdi A-duur KV 414 Allegro esitusega ja Ingely Laiv (17) Marcello Oboekontserdi Adagio ja Allegro esitusega. Ja nüüd murran oma lubadust mitte kedagi esile tuua ei siit- ega sealtpoolt õnnestumiste piiri. Täiesti erakordne on viiuldaja Robert Traksmanni (16) tase ja perspektiiv, sest võrdluses oma eakaaslastega sel kontserdil tuleb tema annet ja kunsti hinnata hoopis teisi parameetreid kohaldades. Tema ettekantud Piazzolla „Talv” oli meisterlik tehniliselt, aga eelkõige kunstimeisterlik sisuliselt ja täiesti erakordne artistlikkuselt, mis on eriti hinnatav meie „rahvusliku” tagasihoidlikkuse taustal. Ma ei tunne südametunnistuse piinu Traksmann juuniori kiites, sest ta on selle kuhjaga ära teeninud, ning tean, et nii pedagoog (Tiiu Peäske) kui kõrgklassi muusikutest vanemad on osavad „tiibu kärpima” mõistlikkuse piirideni, kui see peaks vajalikuks osutuma. Tahan ikkagi, et ka laiem avalikkus ja eriti kõik kontserdikorraldajad oskaksid oodata ja juba praegu tähelepanu pöörata noorele talendile, kes juba aasta tagasi võitis Pärnu (üleriigilise) viiuldajate võistluse ning kelle stardikiirendus ei avalda muljet mitte ainult meie keelpillimaastikul. Silmapaistev oli kammerorkestri koostöövalmidus ja dirigent Mikk Murdvee meisterlikkus noorte solistidega võrdses partnerluses ning otse loomulikult on hindamatu TMKK pedagoogide pühendumus: Tiiu Peäske (4 õpilast), Mart Laas, Ell Saviauk ja Martti Raide, Marju Roots ja Vahur Vurm, Kaido Välja, Tulike Loorits, professor Mari Tampere-Bezrodny ja Kristiina Kriit ning Toomas Nestor. Tallinna muusikakeskkooli kildudest laotakse eesti muusika tuleviku mosaiik.