Krista Aru oli neid seal rehepapina zombistanud. Meile oli unustatud õhtu kava saata. Seega lõppes kõik õnnelikult. Muuseum oli elus olevusi täis. Neutronpommi polnud Tartu serva heidetud. Aga ehk polnudki sinna enam midagi heita vaja?
Olen paarkümmend aastat jälginud ERM iga seotud siirameelseid arutlusi ja mõtteavaldusi ning sõelale jääb kolm asja: käpikud, karuäkked ja õllekapad. Olen küll näinud ka must valgel kirjas, et see kolmsus pole ehk ERM i ainupaleus. Aga vist ikkagi on. Kõik lihtsalt usuvad seda. Seega on ERM i liisk langenud. Asjad on seal Jakob Hurda ajast ja algupära määrab loomuse. Aga mida ütles Hurt? Ütles lihtsalt, et saagem suureks vaimult, ehk siis, et peidetud vaimusuurus ja väärikus tuleb esile tuua. Inimesed on ju alati ning igal pool vaimult suured, seda tuleb vaid tahta ja osata näha. ERM peaks olema see, mis ja kes ergab rahva päritud ning inimeste igapäevaselt leitud väärikust. ERM i asutajatele ei tulnud loomulikult pähe panna erilist rõhku muule kui eesti rahva kultuuriliste põhjenduste otsimisele. Vürtsiks maarahvalikule ürgsele kulgemisele olid soome-ugri katkendlikud tagamõtted. Sellisel viisil oli tollal kombeks mõelda. Maavald oli siis osa maailma eksootilisest taustast, kus elas see vana, ent veel esile tulemata, kehtestamata rahvas. Ja meie eest pidid kõnelema asjad, maarahva kultuuriline testament.
Tänapäevaks on siin kultuuri haaramatult. Või osatakse sellest mõelda üha pihustuvate detailide kaupa. ERM peab siiski järgima ka üleüldist. ERM pole eesti muuseum, vaid Eesti muuseum: see kõneleb kõigi Eesti inimestega, on osake kõigist meie inimestest, ulatub kõigi inimesteni, kestvalt, lõputa. Olgu nad siis eestlased ja venelased, sakslased ja juudid, ežvakomid ja luuleasaamid. Küsimusi on palju: miks ja kuidas inimesed püsivad ja kohanevad, elavad, maailma vaatavad? Kes on meie taustal ja kelle olemasolemist meie omakorda raamime? Inimlike sõnade ja sõnastamatuste variantidest mõtted kätkevad vastuseid, mida ERM kokku otsib ja laiali laotab. Käpikutel on muidugi oma maja tarvis, aga ehitatakse veel midagi, millest Eesti rahvas on unistanud. Ent need unenäomustrid on meil vist tasapisi meelest läinud.
Rahvaste ja inimeste mitmekesisus on rahvusmuuseumile väljakutse sõnulseletamatuks ja hirmutavaks dialoogiks. Asjades sõnad on ja ei ole. Uudetud ERM peab pakkuma korraga üleüldise elu mõtte pikaajalist tõsikindlust ning samas haarama maailma inimeste laialipudenevat, sõnastatud ja sõnastamata olemise kirevust. Kas usutakse, et ERM seda suudab? Või usutakse pigem, et ERM is pole elu, plahvatus on hävitanud vähimagi hinguse juba algusest peale? See on alati olnud neutronpommist kiiritatud, surnud tsoon, säilitusbaas.
Teise, mõnevõrra dünaamilisema võimalusena, on ERM i vanavara tagavaralattu sada aastat kogutud rahva kultuuriaktiivset ainet ja see ohustab kõike elavat. Kui anda voli, veeretavad ERM i mutandid ööpimeduse varjus rahva kultuuri neutronpommi aidariiulilt lennurajale ja paiskavad hävitava aine üle Eesti. Selle ärahoidmiseks ERM demineeritakse. Kultuuriaktiivsed jäätmed veetakse rongiga Haapsallu või üle silla Saaremaale ja uputatakse merre. Mõistlik investeering.