Paljasjalgne hakkab sõitma luksuslimusiinis ja pank tegutseb vanas vaimus edasi. Ka peaminister  on pangahärra silmis paljasjalgne. Kõrgete ametnike äraostmist (või ametnike enesemüümist) nimetatakse schröderluseks. Tänapäeval luuakse tegelik rikkus ülemaailmse kollektiivse töö abil, kusjuures tööjaotus on väga laiaulatuslik ja keerukas. Et selline tööjaotus efektiivselt toimiks, tuleb pidevalt hoida tasakaalu tehtud tööpanuse ja selle rahalise hüvitise vahel. Normaalselt toimivas ühiskonnas on välja kujunenud mehhanismid,  mis tööpanuse ja hüvitise suuruse enam-vähem tasakaalus hoiavad. See ongi turumajandus või kapitalism kõige laiemas mõttes. Need tasakaalu hoidmise mehhanismid põhinevad nii kirjutatud seadustel kui ka kirjutamata seadustel ehk moraalil. Alati leidub inimesi, kes püüavad ignoreerida üldtunnustatud hüvitise saamise reegleid ja hankida raha nii, et tööd ei tee. Äraostmatuid ei saa olla, kui kõik teavad, et raha on ülim väärtus. Rahvas ei usu, et ausalt on  võimalik rikkaks saada. Pole tähtis, et tegelikult on võimalik. Tähtis on usk. Suurema osa eestlaste jaoks on „suli” hellitusnimi. Sulisid pigem kadestatakse. Pangast kadus 10 miljonit ja kõik on juriidiliselt korrektne.   

Kriminaalmarksistlik ideoloogia     

Negatiivne suhtumine sulidesse on asendunud ühtlase imetlusega bolševismi tõttu. Marksistid ei suutnud oma eluvõõrast teooriat ise tegelikkusesse  viia ja vajasid kriminaalide abi. Kriminaalidel on alati olnud suurepärased oskused vägivalla kasutamise alal. Ajapikku kujunes marksistide ja kriminaalide sümbioos oma originaalse väärtushinnangute süsteemiga. Kui kriminaalid on võimul, ei saa nad oma ideoloogiat avalikult kuulutada. Kriminaalid on parasiidid, kes põlgavad tööd. Peale selle põlgavad nad ka töötegijaid ja peavad neid lollideks. Kui võimulolevad kriminaalid propageeriksid oma  seisukohti avalikult, pühiks rahvas nad otsekohe võimult. Kui kriminaalid tahavad riiki valitseda, on neil vaja oma tegelikke tõekspidamisi varjavat ideoloogiat. Ja marksistid pakkusid neile seda. 

Eestlased ei läinud bolševistliku kihutustöö tegijate poolele kohe üle. Kuid see ei lugenud, sest saabusid vägivalla kasutamise professionaalid. Eesti rahva ellujäänud osal võttis väärtushinnangute uue süsteemiga kohanemine umbes kakskümmend aastat. Siis hakkas ka neile selgeks saama, kuidas uutes oludes edukas olla ja mida edukus kriminaalmarksistlikus kultuuris üldse tähendab. N Liit lagunes sellepärast, et enamik inimesi oli omaks võtnud  kriminaalmarksistliku ideoloogia varjatud kriminaalse poole. Marksistliku poole üle naerdi, ehkki mitte avalikult. Mustad kommunistid olid kriminaalse mõtteviisiga pseudokommunistid. Nad kasutasid kommunistlikku fraseoloogiat, mis ei vastanud nende veendumustele. Oma parasiitliku ellusuhtumisega, mis paistis välja edukana, leidsid nad palju matkijaid. See hävitaski N Liidu. Kui viimased tõsimeelsed marksistid jõudsid pensioniikka ega suutnud enam riiki  hallata, jõudis marksistlik ideoloogia krahhini. N Liidu ajal valitsenud seadusi eirav kuritegelik praktika ei tulene kommunistlikust õpetusest. N Liit oli teatud väärastunud mõtlemisega kamba jaoks mastaapne äriprojekt. Selle lagunemisel heideti kommunistlik eesriie kõrvale ja kamp tõmbas endale ette uue eesriide nimega liberaalne turumajandus. N Liidu ajal tehtud sigadused kirjutati tõsimeelsete kommunistide arvele ja endid kirjeldati kui rahva  huvide kaitsjaid kommunistlike fanaatikute omavoli eest. N Liidu lõpuaegadel laialt levinud riigivargus nimetati ümber erastamiseks. Endine nomenklatuur ja eriti KGBst lahkunud ohvitserid pumpasid kapitali mitmesuguste suhteliselt primitiivsete skeemide abil riigiettevõtetest oma eraarvetele. Samal ajal aeti demagoogilist juttu võrdsetest võimalustest ja suure tarkuse abil rikkakssaamisest.     

Raha loob õiglust     

N Liit lagunes ajal, kui läänemaailma ideoloogiaks  oli liberaalne turumajandus. Loosungiks oli võimalikult vähe riiki. Arvati, et vaba turg paneb ise kõik vajalikud proportsioonid ühiskonnas paika ja juriidilised seadused ning usul ja maailmavaatel põhinevad eetilised hinnangud tuleb lahus hoida. Ameerika Ühendriikides on selline olukord andnud positiivseid tulemusi. Esialgu sellest midagi hullu ei juhtunudki. Rahva enamus püsis kristlike moraalireeglite juures. Kuid igasugusele mittekristlikule  moraalile anti roheline tuli ja see hakkas tasapisi levima. Kristlik moraal on alati pidanud ohtlikuks sellist orienteeritust rahale, kus raha loetakse vaimsetest väärtustest tähtsamaks. Nüüd hakkas levima aga vastupidine hoiak – raha on moraalist tähtsam. Levis arusaam, et turg loob õiglust. Teiste sõnadega: õigus on sellel, kellel on rohkem raha.   

Sellisesse ideoloogilisse keskkonda sattus N Liidu aegse ühiskonna eliidi aktiivsem osa, kes oli endised riigiettevõtted oma eraomandusse saanud. Nad olid harjunud asju ajama kriminaalsete reeglite järgi ja kehtivaid seadusi ignoreerides ning avastasid nüüd, et raha on üks võimalus vanaviisi jätkata. Raha on võim. Võim annab õiguse ja võimaluse luua seadusi, mis on mitmel viisil tõlgendatavad. Panustati  kõigi ja kõige müüdavusele. Liberaalne turumajandus sobis selle kõigi ja kõige müüdavuse põhimõttega kõige paremini. Liberaalsus viidi majandusest ka poliitikasse. Kui sulle meeldis linnapea amet, siis tuli enne valimisi vajaliku summaga toetada õiget erakonda ja sa said selle ametikoha. Kui sulle meeldis ehitada oma maja merepiirile ligemale, kui seadused seda lubavad, siis tuli maksta vajalik summa õigele ametnikule. Liberaalne ideoloogia paistab  silma lõtvade reeglitega ja kriminaalid kasutavad seda oma huvides ära. Näitena võib tuua Eestis suurt poleemikat tekitanud käibefraasi „juriidiliselt on kõik korras”.         

Eesti rahvas on praegu jagunenud kaheks ligikaudu võrdseks osaks. Üks pool on tänaseni kinni nõukogudeaegses sulide väärtushinnangutes, teine pool on omaks võtnud kristliku võrdse kohtlemise põhimõtte ja sellele vastavad  väärtushinnangud. Ühiskond on ideoloogiliselt lõhestatud ja käib suur sõnasõda.       

Kriminaalse ideoloogia kaitsjad toetuvad muu hulgas venekeelsele elanikkonnale ja püüavad oma vaateid reklaamida kui venekeelse vähemuse huve. See on muidugi vale: kristliku ja kriminaalse mõtteviisi piir ei käi rahvuse või keele järgi. Suliusulistel on hädavajalik haarata enda kätte kõik võtmepositsioonid terves riigis. Siis  saavad nad panna elu käima oma mõttemalli kohaselt. Siit tulenebki Eestis nn sundparteistamine ja kõikvõimalike ametite enda kätte haaramise palavikuline kampaania. Inimesi ei valita kompetentsuse, vaid ustavuse järgi. Tippjuhi põhimure ei ole elu edendamine, vaid teisitimõtlejate kõrvaldamine. Eriline huvi on suliusulistel politsei, kohtute, maksuameti ja ajakirjanduse vastu.       

Suliusulistel on aga vaja luua olukord, kus seadused kehtivad kõigile teistele, välja arvatud nemad ise. Kui neil on piisavalt poliitilist jõudu, rikuvad nad teadlikult seadusi kõige kõrgemal tasemel, et kogu rahvale oma karistamatust demonstreerida. Näitena võib siin tuua valimiskampaania ajal kehtinud välireklaami keelu sisulist rikkumist, mis sai tuntuks K-kohukese skandaali nime all. Selliste võtetega koolitatakse kogu rahvast suliusu vaimus.  Tõe ja õigluse eest võitlejaile tehakse selgeks, et nende ettevõtmine on võimatu ja pole mõtet oma närve rikkuda. Võimuhimulised lähevad aga silmade särades suliusuliste ridadesse. Kui suliusulistel õnnestub piisavalt palju ametikohti politseis, kohtutes, maksuametis ja meedias enda kätte saada, jääb demokraatiast järele ainult fassaad. Valimisi mõjutatakse suliusuliste kasuks ja valimistel siiski läbi läinud teiste parteide tegevus blokeeritakse. Demokraatliku  enamuse võim jääb vormiliselt alles, kuid sisuliselt on siis tegemist suliusulise vähemuse võimug
a.         

Kriminaalsete jõudude võimulepääsemine viib alati alla rahva heaolu. Seda on ajalugu palju kordi näidanud. Kriminaalid ei taha tööd teha, aga raha tahavad saada. Nad rikuvad ühiskonnas tööpanuse ja hüvitise tasakaalu, mis teeb ühiskonna parandamatult vaeseks. Majanduse efektiivsuse seisukohalt on parem, kui töösuhetes valitseb õiglus ja vastastikune mõistmine. Omaaegse Jaapani majandusime  üheks nurgakiviks oli just usalduslike suhete loomine ettevõtja ja tööliste vahel. Pealesunnitud tööd on raske teha ja tulemus on kesine. Tööd on vaja teha südamega. Kahjuks on nõukogude ajast jäänud kaks mõttestampi: iga ettevõtja on vereimeja ja iga tööline vastutustundetu looder. Üle-eelmisest sajandist on pärit proletaarne ehk vasakpoolne põhimõte: väärtuse loob töötegija ja loodud väärtus kuulub temale. Teine, parempoolne põhimõte, on  sama ilus: raha tekib ettevõtluses ja raha kuulub ettevõtjale. Vaidlus on kentsakas, sest üks pool ei saa teiseta läbi.     

Rikastele parem haridus       

Siiski on peale proletaarse ideoloogia ja liberaalse  turumajanduse ideoloogia, mis mõlemad on äärmuslikud, olemas ka kolmas. Seda ideoloogiat kannavad sotsiaaldemokraadid, kes eelistavad töösuhetes kokkulepet ja tasakaalu sõjale ja tasakaalutusele. Liberaalid tekitavad ühiskonnas kuristiku rikaste ja vaeste vahel. See sobib suliusuliste põhimõtetega: neile meeldib ennast tähtsaks teha raha raiskamise kaudu. Ühiskonna seisukohalt on aga see vaeste ja rikaste vaheline kuristik halb.  Haridust ei anta kristliku põhimõtte järgi kõigile võrdselt, vaid rikastele tahetakse anda eliitkoolides parem haridus. Sellega tavakoolide tase langeb (paremad õpetajad lahkuvad) ja ka tavakoolide andekad õpilased ei saavuta kõrgkooli astumise taset. Nii raisatakse rahva intellektuaalset potentsiaali.       

Rikaste lastel aga puudub motivatsioon hästi õppida – nende ideaal on rikkus ilma tööta. Tekib olukord, kus ühed tahavad õppida, aga ei saa, teised saavad õppida, aga ei taha. Kõik otsivad kohta, kus vähese tööga palju raha saada. Noortel on tahtmine saada ärijuhiks või saada tööle panka. Tehnilisi erialasid ei taheta õppida, sest sellega on vaja hoopis rohkem vaeva näha. Rahva tehnikakompetentsus käib alla. Ka olemasolevat tehnikakompetentsi ja isegi Eestis  tehtud leiutisi ei saa kohapeal õieti kasutada. Puuduvad ettevõtjad, kes hakkaksid oma pead tehniliste üksikasjadega vaevama ja uue tehnikaga riskima. Kõrgtehnoloogilist tootmist ei saa ulatuslikult kasutusele võtta. Tuleb teha odavamaid töid, mis teeb riigi vaesemaks.     

Suliusulised on oma loomult tööpõlgurid ja parasiidid. Oma ideid propageerida pole neil võimalik. Suliusulised peavad leidma mingid ideed, mis vähemalt kaugelt vaadates tunduksid olevat sellised, et teevad paljudel inimestel elu paremaks. Muidugi ei hakka suliusulised  ise vaeva nägema ja elu edasi viivaid ideid välja mõtlema. Nad lihtsalt võtavad võõrad ideed üle. Kuid kui nad võimule saavad, siis ei tee nad nende ideede realiseerimiseks õieti midagi. Võimu on neil vaja ainult raha ja prestiiži pärast. N Liidu ajal astuti komparteisse selleks, et saada privileege. Kommunismiideesse uskujaid oli N Liidu lõpuaegadel väga vähe. Mõtteviis, et parteist peab endale materiaalset kasu saama, on tänapäeva Eestisse üle kandunud.  Enamik Eesti parteisid ongi viimasel ajal hakanud tegutsema nagu äriettevõtted. Enne valimiskampaaniat võetakse pangalaenu, mis siis valimiste võitmise korral loodetakse kasudega tagasi saada.       

Juriidiliselt oli kõik korras       

Muidugi lahendavad võimuparteid ka riigile ja rahvale olulisi probleeme. Kuid ebaseaduslikule rahateenimisele kulub aega ja energiat ning osa vajalikke riigiasju jääbki tegemata. Kõik poliitikud ja kõik parteid ei käitu nagu sulid. Normaalsed parteid püüavad jõudumööda probleeme lahendada ja elu edendada. Kuid suliusulised oskavad neid poriga määrida ja nende ideid oma ideede pähe rahvale esitada.  Sellega tuuakse poliitikasse kaklemise vaim ja koostöö rahva ja riigi üldise heaolu nimel jääb tagaplaanile. Osa inimesi lahkub Eestist põhjendusega, et sellises riigis ei taha nad elada. Teine osa avaldab oma protesti sellega, et ei käi valimas.     

Tundub, et suliusuliste tegevus uutel jahimaadel on olnud edukas. Viimasel ajal on kahetsusväärselt kasvanud finantsskandaalide arv ja ulatus kogu maailmas. Nimetada võiks näiteks ÜRO koordineeritud programmi humanitaarabi nafta vastu, kus ÜRO oli vahendaja Iraagi ja teiste maailma riikide vahel. Samuti võiks  nimetada 2009. aasta gripiepideemia ulatuse prognoosi, mis polnud põhjendatud ja mille pealt ravimifirmad said suuri kasumeid, kuid ühiskondlikku rikkust raisati, sest suur osa vaktsiinist tuli lihtsalt hävitada. Ka tänaseni kestval majanduskriisil, mis sai alguse finantskriisist, võib olla seos endisest N Liidust pärit sulide mõtteviisi ja tegevusega. Finantskriisi tekkes oli olulisel kohal derivatiivideks nimetatavate riskantsete väärtpaberite emiteerimine, mida  hajutati üle terve maailma. Derivatiive emiteeriti mingis suurpangas ja see suurpank andis nende alusel laenu tavalistele pankadele. Tavaline pank laenas selle raha, millel ei olnud katet ei kulla, kauba või teenuse näol, omakorda välja tootmisettevõtetele ja eraisikutele.   

Kas oli ette näha, et selline tegevus põhjustab  ülemaailmse finantskriisi? Otseselt ei olnud. Varasematest kogemustest oli küll teada, et suur hulk katteta raha tekitab probleeme. Näiteks hüperinflatsiooni. Väike hulk katteta raha aga üldisi ja suuri probleeme ei tekita. Kuid küsimus, kui palju seda kahtlase kattega raha ikkagi emiteerida võib, pidi juhtivate finantstegelaste peas tekkima. Ja sellele küsimusele oleks saanud ka vastuse, kui asja oleks tõsiselt uuritud. Põhimõtteliselt oleks saanud nende nn  uute finantsinstrumentide mõju finantssüsteemile matemaatiliselt modelleerida ja sellega praegust majanduskriisi vältida või vähemalt leevendada. Kuid pole teada, et keegi oleks sellise uurimuse tõsiselt ette võtnud. Kuid miks olekski uute finantsinstrumentide väljamõtlejad pidanud nende mõju ülemaailmses plaanis uurima? Selleks neil ju mingit seadusega sätestatud kohustust ei olnud. Juriidiliselt oli ju kõik korras. 

Tuleks loobuda printsiibist, et liberaalsuse (s.o sallivuse) piirid on ainult juriidilised. Kasutusele tuleks võtta printsiip, et avaliku elu tegelaste puhul ei ole liberaalsuse piirid mitte ainult juriidilised, vaid ka moraalsed. Sulid tuleks riigitüüri juurest eemaldada sellega, et riigiametnikele, finantstegelastele ja poliitikutele kehtestatakse seadusega ette nähtud  korras moraalikoodeks ja reeglid moraalikoodeksi vastu eksinute kõrvaldamiseks oma tegevusalalt. Edukates riikides selline süsteem suuremal või väiksemal määral juba toimib ja seda ka ilma vastava seadusandluseta.