Oma eelmises Sirbi arvustuses kirjutasin lavastusest, kus kirvega sardiine jahitakse (NO73,  „Võtame uuesti”). Seekord räägin sellest, kuidas kirvega inimesi taga aetakse. Viimaks saadakse kätte ja virutatakse vastu pead. Algul möllavad emotsioonid ja siis lendab veri. Ümber vaid meri.       

Mõrvalood on ikka põnevad. Lavastuse „Hirmus veretöö Läänemerel” tutvustuses lubati paljastada (üks võimalik) põhjus, miks kuunar „Johannese” vastne laevapoiss, kihnu päritolu Jaan Umb tappis 1877. aastal ära laevatäie merekarusid. Nii et lausa psühholoogiline mõrvalugu. Hallid ajurakud olid valmis peeneks juurdluseks, aga jäid kokkuvõtteks hoopis pikkade nägudega pikutama. Mõttemängu asemel oli laval tegemist vaatemänguga,  mis Postimehe järgi „… puudutab, ehk isegi iga meest” (Margus Mikomägi, Meheks olemise talumatu koorem. – Postimees 2. II ). See oli tõesti üks väga meestekeskne lugu. See pole loomulikult mingi etteheide, lihtsalt ma ei saanud parata, et mõne koha peal oli Eesti Draamateatri suure saali palju vahitud lagi ka kütkestavam kui see, mis laval. Need lõputud meremehejutud, kuidas ikka joodi ja peksti ja kepiti, ei leia kuidagi teed mu „õrna naisesüdamesse”.  Hirmus pikalt räägivad mehed oma lugusid. Jääb mulje, et kogu nende elu võti ongi selles ühes õhtus kusagil kaugel sadamakõrtsis palju aastaid tagasi.   

Laeval on ka üks hoopis teist masti tegelane  – Taavi Teplenkovi mängitud läti päritolu lipukapten, Saulkrastist pärit veidi kohtlane dändi, kelle isa merekooli pani. Poisil on kaart selge ja valemid peas, saapad läigivad ja kikkhabe hoiab uhkelt püsti, aga ta ei paista teiste kõrval pärisinimene välja. Tema teistsugusust rõhutatakse igal võimalusel – „lätlane ju!”. Mulle meeldib ta kogu seltskonnast kõige rohkem: meeldib just sellises lemmiklooma mõttes, nunnu ja naljakas. Ka Teplenkovi näitlejatöö on väga võluv,  kuigi ta teeb põhiliselt kahte asja, kas imestab või kakerdab. Purjus kakerdamine laval on muidugi igale eesti teatrisõbrale üks palju nähtud asi, aga ikka võib üks kakerdamine olla huvitavam kui teine. Eriti tänuväärne on tema taustatuikumine ajal, kui habemes laevavanad heietavad jälle oma meremehejutte. Teplenkovi roll ongi põhiliselt tagaplaani kaunistamine, mille ta vähemalt mulle enamasti esiplaaniks mängib. Eriti hurmav on koht, kus ta teiste selja  taga iseendaga sõnatult nõu peab, kas hülgel on sarved või mitte.       

Aga ega näitlejatest rääkides saa paha sõna öelda kellegi kohta. Karakterid on detailideni viimistletud, nagu Pedajase lavastuste puhul ikka. Vanadest meremeestest on ehk huvitavaim  Ain Lutsepa pootsman: tark ja julm mees, kes ühel hetkel kaaslasele naerdes õlale patsutab ja järgmisel hetkel samal tegelasel, vile huulil, jala otsast saeb. Tõnu Oja mängitud madrus ja Jaan Rekkori kapten on veidi tasakaalukamad, aga julmust on ka nende kiisunägude taha peidetud terve koorem. Uku Uusberg kehastab noort madrust Johanit, kes ei ole veel elust nii kalgistunud kui tema vanemad kolleegid, aga kes käitub julmemaltki kui  jalga saagiv pootsman. Sest temal on põhjust Jaan Umbi vihata. See noor täkk on varastanud Johani ihaldatud neiu Liisi. Kersti Heinloo on oma pikkade kiharate ja plikaliku kehaga nagu kihnu neiu muiste. Kihistab ja tantsib mõlema poisiga, aga Umb tantsib end talle nii-öelda südamesse. Kui mees räägib oma plaanidest Heinastesse merekooli minna ja laev ehitada ja Liisi merele kaasa võtta, mis tegelikult olid hoopis Johanilt näpatud unistused, võidab ta  korraga neiu armastuse ja sõbra vihkamise. Jaan Umbi lugu peaks tekitama tema vastu sümpaatiat. Lavastuse tutvustuses räägitakse, kuidas teda peeti isegi mingis mõttes kangelaseks – miks ja kuidas ta sellise maine teenis, oleks pidanud etenduse jooksul selguma.     

Vähemalt üks võimalikest versioonidest. Ei tea, mina ei näinud laval küll kangelasepoegagi. Esiteks oli see tegelaskuju juba algusest peale ebasümpaatne: ma lihtsalt ei või kannatada mehi, kellel on kogu aeg nutuvõru suu ümber. Kui see mees on kangelane, kas siis peaksid ka kõik koolitulistajad olema kangelased? Või sarimõrvarid? Kas kõik, kes on olnud kiusamise või pilastamise ohvrid, tohivad tappa? Jaan Umb oli laeva peksupoiss, algul otsiti põhjust, et  teda piinata, hiljem peksti juba niisama. Umb siis palus, hale nägu peas, et ärge tehke, ning viimaks ei pidanud vastu ja tappis peaaegu kõik mehed kirvega ära. Ühesõnaga: oodatud point’i ei tulnud. Ega puänti.   

Lõpustseen, kus Umb veepihustite taga järjest mehi tapmas käib ning igal korral järjest verisemana ja hullumeelsema ilmega uut  ohvrit taga ajab, oli vormiliselt huvitavalt – ja kui veretöö kohta nii võib öelda, siis ka esteetiliselt – lahendatud, aga sisuliselt jäi kogu see lugu ikkagi nõrgaks ja väga klišeelikuks. Sellised lood juhtuvad kogu aeg: kedagi koheldakse alatult ja ebaõiglaselt ning siis see keegi tapab ära kas oma piinajad või iseenda. Et Jaan Umbi loos oleks midagi erakordset, ei tulnud küll kuskilt välja.   

Lugu looks, aga tekstis leidus siiski pärleid, dialoog oli voolav ja kohati mõnusalt absurdimaiguline. Muidugi ei tea keegi, kes on see müstiline Villem Tuun, kes selle näidendi on kirjutanud. Draamateatri vanad seinad sosistasid etenduse vaheajal, et Tuun on tegelikult Priit Pedajas ise. Kui see on tõsi, siis ootaks küll  põnevusega, mida sealt veel tulla võib. Kas varjunime oli vaja enesekaitseks, juhul kui staažika ja väga hea lavastaja esimene näidend täiesti maha peaks tehtama? Kui aga Villem Tuun peaks ikka päriselt olemas olema, siis on ta üks huvitav mees: „aednik ja ajaloohuviline”, kes on kirjutanud „mitu näidendit”, millest küll ühtki varem lavastatud pole. Päeval askeldab kasvuhoones, õhtul loeb ajalooteoseid ja kirjutab näidendeid. See on nii romantiseeritud pilt  inimesest, et ma ei suuda tema olemasolusse siiski uskuda. Palju loogilisem tundub, et ta eksisteerib siiski vaid Priit Pedajase peas. Üks asi, mis mind teksti juures veel häiris, oli murrakus kõnelemine. Kui inimesed räägivad võõras keeles – murrak on ikkagi näitlejate jaoks võõras keel – siis ma ei usu nende juttu. Olen ka arvamusel, et kui lavastus räägib mingist teisest ajastust, ei ole selle rõhutamine keele kaudu vajalik. Laval oli piisavalt XIX sajandit  ka ilma „sia, mia ja käu-ta”, nii et kogu see sõnaväänamine pigem segas teksti jälgimist. Ma muidugi usun, et mõnele need vanad murrakud hirmsasti meeldivad, eks see ole maitse asi, aga et murrakus rääkimine laval toimuva autentsemaks teeb, seda ma ei usu. Kui Eestis mängitakse näiteks tõlkenäidendit, no ütleme, et hispaania keelest tõlgitud, siis ei tule keegi selle peale, et peaks nüüd eestikeelset teksti vähemalt hispaaniapäraselt hääldama. Olustiku  loomiseks eelistan kõiki muid vahendeid arusaamatus keeles rääkimisele. Minu arust varastab see lisaks ka näitlejatelt „ressursse”, mida oleks saanud rolli loomises palju otstarbekamalt ja paremini kasutada.     

Aga lähen nüüd tagasi kirveteema juurde. Kui ma selles eespool mainitud eelmises arvustuses kurtsin, et kõik oli liiga paigas ja oleks võinud mõni väike äparduski juhtuda, siis „Hirmus veretöö Läänemerel” esietendusel juhtus midagi küll. Kui Tõnu Oja madrus Jakob oma  meremehejuttu rääkis, tahus ta kirvega mingit puutükki, millest ta üritas vist rotti teha (kuna ta jutt oli ka rotiteemaline). Ühe löögi ajal tuli kirvel vars küljest ära. Jaan Rekkor jalutas selle peale nagu muuseas lava taha ja naasis uue kirvega. Ning Oja nagu muuseas võttis uue kirve vastu ja tegutses edasi. Kõik see lahendati äärmise elegantsusega, mis äparduse reetiski: need mehed ei olnud muidu just erilised elegantsuse kehastused. Kui teist kirvest poleks  lava taga olnud, siis oleks Umb pidanud mehed vist saega tapma, nagu Jaan Rekkor ka lehes ütles (Jaanus Kulli, Tõnu Oja: Sain õpetust, et ei tohi kirvega saal
i poole lüüa. – Õhtuleht 1. II ). Igatahes on sellistes olukordades näitlejate reaktsioone alati nii huvitav jälgida. Selline see veretöö siis oli. Merekarud kiusasid noort laevapoissi, selle närvisüsteem ütles üles ja siis ta lõi kõigile kirvega pähe. Lavastuse tutvustusest loeme, et Peterburis kohtuprotsessil  määrati laevapoisile kergendavate asjaolude tõttu mõrvade eest vaid kümme aastat sunnitööd ja oma elu teise poole veetis mees Kaug-Idas. Võib-olla lõi seal veel kellelegi kirvega vastu pead, kes teab. Eks sellele, miks selliste inimeste tegusid mõnikord heroiseeritakse, leiab umbes samasuguseid põhjusi, nagu võib leida ka sellistele veretöödele. Loomulikult on kohutav, et inimesed võivad teise inimesega käituda nii, nagu kuunar „Johannese”  laevamehed Jaan Umbiga tegid, ja loomulikult on sellistest kannatajatest kahju, aga kiita teda mõrvade eest on sama hea kui kiita last, kui see rästiku ära tapab: mitte kuna madu teda ründas, vaid kuna „ussid on ju pahad”. Vägivald ei saa olla õigustatud – ja enesekaitse ei ole vägivald. Kust läheb nende vahel piir, on muidugi üks omaette ja keeruline küsimus, aga Jaan Umbi loo puhul – vähemalt selle lavastuse põhjal – ei saa tema tegu küll kuidagi enesekaitseaktina  näha.     

Paljusid vägivaldseid tegusid saab mõista, aga nende heakskiitmine on hoopis teine asi: pealtnäha hooliv akt kannatanu suhtes, aga tegelikult üks ohtlikum tee, kuhu inimeseloom oma jalad saab seada. „See polnud ju üldse nii tõsine lugu”, võib mõni nüüd mu musta stsenaariumi pahaks panna. Aga ma näen selles  loos suuremat lugu: kui me õigustame Jaan Umbe, siis me õigustame kättemaksu, kurjust ja sõdu ning lööme varsti kõik oma kirved vastu esimest pead, mis meile ei meeldi. Jah, see viimane lause tundub ka mulle endale juba liiga dramaatiline, aga käisingi ju Eesti Draamateatris … või kui tõsiselt rääkida, siis ma tegelikult ka arvan, et vägivalla õigustamine kujutab võimuiha kõrval inimeksistentsile suurimat ohtu. Hmm, kui ma nüüd järele mõtlen, siis võibolla  seda Pedajas öelda tahtiski. Ja ma saan alles nüüd aru. Aga ma pigem rohkem ei spekuleeri selle üle, on seda siin juba küllalt tehtud.