Üldistada on alati lihtne, aga kui endale ausalt otsa vaatan, siis tuleb tunnistada, et kindlasti pole ma mõnigi kord teinud pingutusi, et minna vaatama midagi, mis on „lihtsalt hea”. Ikka süttib arvamusi lugedes egoistlik kõiketeadev ohulambike – seda ma kujutan ette! Isegi kui murran end eelarvamusest läbi, saan kogemuse, mis ei paku „elu elamust”. Aga see kogemus ei tohi kohutada uuesti minemast, sest vastasel korral tunnistaksin endale, et teater ei huvita mind enam. Oluliste asjade nimel tuleb teinekord endale lasta ka moraalselt vastu lõugu anda.
Sellest tulenevalt ei oota ma alati järjekordset Nipernaadit vaatama minnes, et mulle näidatakse mölakat, kes kasutab üksildasi naisterahvaid lihtsalt ära oma loomingu huvides. Ma ei oota „Cyrano de Bergeracist”, et peategelane on armetu kompleksides argpüks, kes julgeb küll tõmmata mõõga, aga kardab armastust. Ma ei oota, sest siis poleks muinaslugudel pealtnäha mõtet. Vanaema ja Punamütsike jääksidki hundi kõhtu ning Okasroosike muutuks noore printsi käte vahel 116aastaseks vanaeideks. Aga miski ei keela mul sellest unistada. Seda salajas loota, kui ma end kodust oma turvaliste raamatute ja lapse juurest välja ajan ning teatrisse lähen. Tekstikirjutajana pole ma kunagi eriti pead murdnud, milline vahe on dramatiseeringul, instseneeringul, töötlusel või tõlgendusel. Kirjutamist alustades ei ole sel mingit tähtsust.
Oluline on tol hetkel mõte, miks üht või teist teost lavatekstiks üldse ümber kirjutada. Ja see mõte peab olema selge ning kandma endas omaette väärtust. Vastasel korral võiks lavale tulla näitleja ja lihtsalt lugeda võimalikule vaatajale proosateose selge ning kõlava häälega ette. Aga kas selles seisneb teatri sügavam mõte?
Narratiivi pooldava tekstikirjutajana kahtlen selles sügavalt isegi mina. Mis siis veel neist rääkida, kes vormiotsinguis ei kohku tagasi ka narratiivi mõrvakatsetest. Mida aeg edasi, seda enam hakkan nõustuma Mati Undi väidetava ütlusega, et maailmas on näidendeid küll, milleks neid veel juurde kirjutada. Tänapäev on lugudest nõnda üleküllastunud, et isegi biograafiate puhul tekivad mingid korduvad mustrid. Pole ju võimalik, et kellegi elulugu algab surmaga ja liigub siis edasi sünni suunas. Vormiliselt kindlasti, aga faktilist printsiipi see ei muuda. Elulooline näidend oli ja jääb isiku arengulooliste sündmuste jadaks, sõltumata ülesehitusest. Mart Kivastiku „Külmetava kunstniku portree” ja Peter Shafferi „Amadeus” on küll ülesehituselt erinevad teosed, aga sisuliselt jäävad mõlemad elulooaineliseks näidendiks, kus keskseks teemaks looja ja tema teekond. (Näited on toodud lihtsalt isiklike lemmikute pinnalt.) Ja taas tuleb tunnistada, et pole midagi uut siin päikese all.
Mida siis peale hakata, et Nipernaadi võluks, aga sunniks meid mõtlema ka eetiliste piiride üle? Ühelt poolt tuleb muuta rõhuasetust. Halva tegelase puhul tuua välja tema võimalikke häid külgi ja vastupidi. Lõpuks ei saa ju olemas olla ainult halbu või ainult häid inimesi. Halvad ja head saavad olla nende teod/ tahted ja sedagi vaid ühest konkreetsest vaatevinklist. Teisest küljest, tuleb murda seda viimaste sajandite jooksul kinnistunud müüti, et muinasjutud peavad hästi lõppema. Ei pea. Muinasjutud võiksid meile midagi õpetada. Aga nüüdisaegses maailmas – kus kõikvõimalikud mõjutusvahendid, mis meie ajupesuks nii varjatult kuskile reaalse elu ridade vahele ära on peidetud, et me sellest enam isegi aimu ei saa – ei jõua klassikaline muinasjutt enam meieni. Seda lihtsalt ei tohi enam laval ainult selge ja kõlava häälega ette lugeda! Kui me tegelikult tahame, et midagigi sellest hääbuma kippuvast vanast ja väärikast maailmast meis edasi elaks, siis peame hakkama seda konserveerimise asemel taaslooma.