Aga juhtkond juhtkonnaks, noori on eriti viimasel ajal küll jõudsalt peale tulnud – võtame või „Kümne teatristardi” sarja, kus oma lavastajadebüüdi tegi sügisel Diana Leesalu ja kevadel saab samaga hakkama Sander Pukk. Teatri hetkeseisu määratlemisel paistab olevat kõige olulisem see, mis selles teatris parajasti toimub. Eks Tallinna Linnateater püüa elada oma elu ning ajada oma asja – seda vaatamata mitmesugustele sündmustele, mis viimastel aastatel aset on leidnud. Oluline on see, et meie teatril on oma publik – nagu ka paljudel teistel teatritel, sõltumata omandivormist. Võimalik, et praegust teatrisituatsiooni iseloomustabki teatrite oma publiku väljakujunemine, ja see on hea märk. Inimesed teavad, mida nad ühte või teise teatrisse minnes sealt otsivad ja ootavad. Mõned tahavad meelelahutust, mõned mõtlemisainet, mõned ehk aga hoopis tuge. Mõistagi võib nüüd küsida, mispärast peaks teater – või kirjandus või film – inimesele tuge pakkuma, võib-olla tuleb seda inimest hoopis millestki lahti raputada. Aga millest siis täpsemalt? Igatahes olen ma seda mõelnud küll, et igal teatril on üldises teatripildis täita oma ülesanne, on oma väljakujunenud nägu. Mida tullakse vaatama Tallinna Linnateatrisse? Päris täpselt on seda muidugi võimatu öelda, aga ilmselt on see sõnalavastus, valdavalt psühholoogilist laadi, millega vaatajal on üpris lihtne ennast samastada, oluline tundub inimhinge mõtestamise püüe. Võib-olla mõtleb meie teater natuke sellelegi, et anda vaatajale tuge, hingekosutust. Ei tahaks, et inimesed lähevad siit teatrimajast ära veel lõhkisema ja masendunumana, kui nad olid tulles. Mingi lootuskiir peab olema. See ei tähenda aga üldsegi meelelahutuslikkust, lootuskiir võib peidus olla hingeliigutuses või ka selles, kui inimene hakkab mõne asja üle mõtlema.
Viimase viie aastaga on Eesti teatri üldpilt suuresti muutunud, eeskätt institutsionaalse mitmekesisuse suunas. Kuidas tunneb Tallinna Linnateater ennast selles uues kirevas keskkonnas?
Üha enam tuleb juurde teistsugust teatrit, senisele teatrilaadile on tekkinud palju alternatiive. Selline mitmekesisus on igas mõttes väga hea, on olemas peavool ja seal kõrval ka äärealad oma vooludega – kõik see ainult rikastab paletti. Võrrelgem või vikerkaarega, mille värvid üksteises sulanduvad ja üksteist täiendavad. Peaasi, et – olgu siis oma rumalusest või mingi välise jõu mõjul – ei hakataks vastandama üht teatrit teisele ja üht teatritegemisviisi teisele.
Kahtlemata ei ole edukas piletimüük teatri puhul olulisim näitaja, aga siiski hakkab silma, et kui veel kaks-kolm aastat tagasi müüdi Tallinna Linnateatri etenduste piletid ära samal päeval, kui need müüki jõudsid, siis nüüd saab pileteid osta ka etenduste eel. Mis on sellise muutuse põhjus?
Kindlasti on majandussurutis ja piletite hinnatõus mõjutanud kõikide teatrite, sealhulgas ka Tallinna Linnateatri külastatavust, aga see pole minu arvates peamine. Pigem on see seotud juba jutuks olnud üldpildi rikastumise ja mitmekesistumisega. Muidugi võiksid teatripiletid odavamad olla, kuid ma ei usu, et need tühjad kohad, mis saali jäävad, on tingitud sellest, et pilet on kallis. Osa inimesi on lihtsalt leidnud, et neile meeldib teistsugune teater. Võimalik ka, et osa inimesi käib üldse teatris vähem, nad on avastanud endale uued lemmikkohad. Samas, ega Tallinna Linnateater eriti nuriseda saa, saalid on ikka üsna täis. See olukord, kui kogu kuu piletid müüdi ära ühe tunniga, oligi teisipidi ebanormaalne. Oluline on see, et teatril on olemas oma vaatajaskond, kes leiab mängukavast alati endale sobiva etenduse. Kas teatripilet ostetakse varakult valmis Statoilist või vahetult enne etendust teatrikassast, pole tähtis.
Tallinna Linnateatri 27 palgalisest näitlejast on vaid kolm vanemad kui 55aastased. See ei ole vaid Tallinna Linnateatri eripära, sama tendents iseloomustab mitmeid teisigi teatreid. Kas Eesti kaks kõrgemat teatrikooli „toodavad” liiga palju noori näitlejaid?
Ehk on see kultuuripoliitika tagajärg või peegeldus kõigest sellest, kuhu Eesti on liikunud. Majanduses toimub ju sama: kui me ikka tahame „viie rikkama riigi hulka”, siis tuleb endale aru anda, et noor sekretär on parem kui vana, „noor liha” on parem kui „vana liha”. Iga hinna eest tuleb olla edukas. Kahjuks on see kõik jõudnud ka kultuurisfääri. Kultuuripoliitiliselt on põhjus selles, et teatrid või mõned teised kultuuriinstitutsioonid pannakse lihtsalt olukorda, kus neil on just nii vähe raha, kui neil on, ja kõik, edasi peavad nad juba ise hakkama saama. Seda ma ei arva, et Eestis on liiga palju teatrikoole ja seega ka liiga palju näitlejaid. Eesti-suuruses riigis on ohtlik mõtteviis, et äkki on meil liiga palju kultuuri, liiga palju inimesi, kes tegelevad loominguga.
Eesti repertuaariteatrite praegustest peanäitejuhtidest ja kunstilistest juhtidest olete teie oma ametikohal kõige kauem vastu pidanud, varsti 20 aastat. Mis teid motiveerib? Kas teid külastab tihti tunne, et see kõik on juba olnud?
Ja-jah: „Professor, siin te juba olite”. Sõltub, mis kandi pealt vaadata. Kui puht objektiivselt arutleda, siis ma arvan küll, et olen natuke liiga kauaks jäänud. Aga see ei tähenda, et nüüd – pärast neid sõnu – kirjutan kohe homme lahkumisavalduse. Seda ei tee ma kindlasti. Tihti on olnud nii, et kui see lahkumismõte mind külastab, on teatris parajasti „tulekahju” ja seda on tarvis „kustutada”. Kriitiline situatsioon, laev on kreenis, kuskilt lekib, roolisüsteem ei tööta – ei sobi ju, et kapten või tüürimees laseb sellises olukorras lihtsalt jalga. Raskel hetkel ei saa ära minna. Aga kindlasti tuleb ükskord aeg, kui meie teater seilab ilusti avamerel ja saab selle vahetuse rahulikult ära teha. Ärimaailmas vahetatakse tippjuhte iga viie aasta tagant. No hüva, kui on väga hästi hakkama saanud, siis seitse aastat, aga ei rohkem. Võib-olla peaks kultuurivaldkonnaski see põhimõte kehtima. Mõnes mõttes oleks üsna põnev, kui ühel hetkel tõuseksid kõik kümme või viisteist aastat ühel kohal töötanud teatrijuhiddirektorid püsti ja ütleksid, on aeg, anname nüüd ka noortele võimaluse. Kuid seda määrab juba kultuuripoliitika ning selle eest peaks hoolitsema kultuuriministeerium. Peaasi, et sellised vahetused oleksid läbimõeldud. Eesti on selleks liig väike, et toimivat süsteemi lihtsalt selle pärast lõhkuda, et aeg kukkus. Loomulik rotatsioon ja liikumine oleks aga vajalik küll.
Poodu majas ei sobi uuest teatrisaalist rääkida, aga siiski: mille poolest oleks uue suure teatrisaaliga Tallinna Linnateater teistsugune kui ilma selleta praegune?
Sobib küll, meid on juba mitu korda üles poodud. Päris huvitav oleks teada, mitu majamaketti on sellel teatril nende 45 aasta jooksul olnud. Kui 13. veebruaril 1966 mängiti teatri avamisel lavastust „Otsustage meie üle, inimesed!”, siis need inimesed, kes olid tol õhtul laval, teadsid, et aasta pärast saab see teater oma maja ja lähema viie aastaga ehitatakse teater ka valmis. Meeldib see meile või mitte, teadvustame me seda või mitte, aga teater saab teha ikka üksnes selliseid lavastusi, mille tarvis on olemas rahalised ja tehnilised võimalused. Teatri tehnilised võimalused – millest praegu jutt – määravad teatri repertuaari. Lihtne näide. Mõned teatrid, millel olid olemas suured saalid, pidid rasketel aegadel mõtlema saalide täituvusele ja seetõttu mängima komöödiaid, üldse meelelahutust. Nii hakkasid need teatrid otsima endale väikesi saale, et saaks seal teha ka midagi muud. Tallinna Linnateatri olukord on vastupidine, meil on mitu väikest saali, aga ei ühtegi suurt, peame otsima muid võimalusi, mängima suvel lavaaugus või Vargamäel, et pakkuda näitleja
tele ka seda sorti võimalusi. Kümnevõistlejal on keeruline harjutada madala laega ruumis, kus ei saa oma teivastki püsti ajada. Kaugust saab hüpata, aga teivast mitte, ja sedaviisi jääb osa lihaseid kängu. Oleks väga vajalik, et kõigil teatritel on tingimused, kus näitlejad saaksid kõiki oma „lihasgruppe” arendada: väikeses saalis teha intiimset teatrit, suures aga midagi suurejoonelist.
Tosin aastat tagasi ütlesite „Lavastajaraamatu” tarvis tehtud intervjuus, et kõigis näidendites, mida olete lavastanud, olete või oleksite tahtnud ka ise näitlejana mängida. Kas see seaduspära kehtib lavastamiseks näidendeid valides ka praegu?
Sellest on palju aastaid möödas, ma ei mängi enam oma lavastustes, aga põhimõte kehtib endiselt. Vähemalt ei oska ma nimetada ühtegi enda lavastust, kus ma poleks tahtnud kaasa mängida, või kui mõni selline ka on, siis ei taha ma seda nimetada. See ei pruugi olla roll või rollid, millega lavastaja end samastab – see võib olla ka teema, millest ta tahab oma lavastuse kaudu rääkida.
Küsinud Tambet Kaugema